Eesti eesmärk

ALLAN ALAKÜLA,      06. aprill 2005



Aasta pärast astumist Euroopa Liitu pole vaibunud nutulaul, et Eestil puudub eesmärk. Tegelikult on siht umbe kasvanud riigil. Rahval on alates 1990. aastate keskpaigast kogu aeg üks eesmärk olnud ja on silme ees – sama hea elu nagu Euroopas.

Mõnele probleem, enamikule on aga lahendus selles, et pärast 15 aastat kapitalistlikku lööktööd hakkab üha suurem osa Eesti inimestest aru saama, et õnn ei seisne palgarahas ja isegi üldse mitte rahas, vaid hoopis olulisem on see kvaliteet, mille annavad elule ühiskond, inimsuhted, solidaarsus ja üksteisega arvestamine. Üha enam taibatakse, et süvenev varanduslik ebavõrdsus on muutnud ühiskonna ebaefektiivseks ja paremat elu pole senise süsteemi jätkudes enamikul lootagi. Piirideta konkurents on teinud jõukaks tühise vähemuse, kusjuures ka nende saavutuse inimhind (tervis ja suhted) on sageli liiga ränk.
Siin on ka seletus, miks riik ja rahvas on võõrandunud – sellal kui riik rääkis Euroopa Liidust, ei saanud rahvas eriti aru, et see riiklik suurprojekt oluliselt inimeste elukvaliteeti oleks tõstnud. Lisaks arstide ja õdede väljavoolule proovib küll Euroopas õnne mõni tuhat lihtsama töö tegijat, kuid kodumaale jääjaid see loomulikult ei rahulda. Kas me selleks siis astusimegi Euroopa Liitu? Muide, Eesti tööjõu väljavool on vastuolus ka põhiseaduse preambula mõttega, et Eesti riik peab säilitama oma rahvust ja kultuuri.

Eestil oli 1980. aastate lõpul eesmärk – kõigepealt suurem iseseisvus Nõukogude Liidu sees ja siis sellest eraldumine. Rahvast kandis eesmärgini üsna konsensuslik usk, et NLiiduga on elu kehvem, kui oleks omaette. Vaieldi eesmärgini jõudmise taktikate üle, kuid liikumist iseseisvuse poole vaidlustasid avalikult vaid intrid.
Iseseisvumisega samal ajal toimunud majandussüsteemi muutus tõi kaasa enamiku inimeste vaesumise. Usku taastatud iseseisvusse toitis aga teadmine, et Venemaal oli kihistumine veelgi sügavam.

Uus eesmärk kerkis 1990. aastate keskel – Euroopa Liit. Põhiliselt oli see riigi projekt, mis on tänase päevani suurele osale rahvale võõras. Eesti riik on uude liitu jõudmiseks tõepoolest tõsiselt ja edukalt pingutanud, aga selle pingutuse sisulise eesmärgi suhtes puudub tänaseni konsensus.
Meie parempoolsed kuulutavad, et Euroopa Liidu elukorraldust tuleb muuta võimalikult meiesarnaseks. Kodumaal kandepinda kaotavad prohvetid leiavad sooja vastuvõttu Lääne-Euroopa parempoolsete seas. Eestist pärit kõrgeim ametnik Euroopas on liberalissimusest paremkonservatiiviks moondunud Siim Kallas.
Üha selgemalt kostab aga Eestis hääli selle poolt, et meie elu hakkaks pisutki rohkem sarnanema sellele, kuidas elab tänane Euroopa. Rääkimata meie põhjanaabritest. See ongi ju tegelik eesmärk, milleks riik terve Eesti rahva nimel on aastaid pingutanud. Euroopa Liitu pole kindlasti vaja ainult Euroopa ühiskatlast fondide ja projektirahade saamiseks. Hoopis rohkem peaks rahvale korda minema euroopalike töösuhete ja sotsiaalsüsteemi import.

Ida-Euroopa liitujate ja seniste liikmesmaade vahelt kulgev eraldusjoon pole niivõrd materiaalne kui sotsiaalne. NLiidus kõige läänelikuma olekuga välja paistnud Baltimaad paistavad Euroopa Liidus aga silma oma erilise tagurlikkusega, isegi oma Ida-Euroopa saatusekaaslaste seas.
Meie poliitikutel pole vaja Eestile leiutada uut eesmärki. Piisab, kui tekiks üldjoonteski konsensus euroopaliku elukorralduse põhialuste ülevõtmiseks, sest just seda tahab rahvas. Jätkates aga 19. sajandi Ameerika laadis, ei päästaks meid isegi eestlase Rooma paavstiks valimine.

KESKMÕTE:
Uut eesmärki pole Eestile vaja, piisab euroopaliku elukorralduse põhialuste ülevõtmisest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (30)