Anu Toots: Refleksioon Kesknädala vestlusringile

IRL-i positsioon

Nõus, et erakond on muutunud vähem tõhusaks ja parteidevahelises poliitikas vähem oluliseks. Teisalt - Tšaplõgin vassib, öeldes, et IRL on aastaga „üldse kõige rohkem kaotanud partei". EMOR-i andmeil on IRL-i toetus alates aprillist 2009 tõusnud.  IRL pole pretendeerinud sotsiaalprobleemide lahendaja rollile (mida Tšaplõgin talle omistab), ja just seetõttu pole reiting ka hävinud. Selle asemel kaotab toetust KE, kellelt rahvas ootab sotsiaalprobleemide leevendamist, mis aga pole õnnestunud (töötus Tallinnas kõrge, toimetulekutoetuse saajate arv viiekordistunud). Niisiis on IRL-ile midagi raske otseselt süüks panna; partei siseheitlused avalikku arvamust ei huvita (vähemalt niikaua, kui kursimuutus pole eksplitsiitselt tajutav).

Mis võiks IRLi rahvareitingut alandada? Minu prognoosi järgi  paiknevad need potentsiaalsed tegurid rahvusvahelises kliimas.

Rahvusvaheline poliitiline ja majanduslik keskkond

Rahvusvaheline keskkond on oluliselt muutunud nii poliitiliselt kui ka majanduslikult, kusjuures need kaks  valdkonda on n-ö vastassuunaliste märkidega. Poliitiline keskkond on Obama-Medvedevi ajastul märksa pehmem kui Bushi-Putini ajastul; nende kahe liidri väärtused on arusaadavamad Euroopale. See loob ühtse liberaaldemokraatliku diskursuse, mis muu hulgas tähendab ka tolerantsust, koostööd ja võõraviha eitamist. (Huvitav on mainida, et poliitilised eliidid Euroopas ja Venemaal on tolerantsemad kui „massid".) Laari eurofiilia sobitus hästi siirdeaega, kui võiski olla natuke teistmoodi, rahvuslikum ja radikaalsem. Nüüd tahetakse Eestis näha liidrit, kes on 100% eurooplane, mitte post-homo-soveticus. Eesti poliitikutest kvalifitseerub esimeseks tüpaažiks Kallas, Laar aga viimaseks.

Rahvusvaheline majanduskeskkond on karmistunud, sest EL kui ühisturg loovutab üha enam positsioone Hiina-India blokile ja Ladina-Ameerikale. Isegi katsed süstida EL-i majandusse  natuke miltonfriedmanlikku mõtlemist ei aidanud Lissaboni strateegia eesmärke täita. Eesti poliitikutel (Laar, Ansip, aga ka teised) pole ühtki edasiviivat mõtet majandusarengu alal; seega muutuvad nad Euroopa jaoks  vähehuvitavaks. Edukas fiskaalne manageerimine köidab natuke, aga see on siiski vaid kriisiohje meede, mitte jobs & growth lahendus, mida EL otsib.  

Võimalikud valimisliidud ja kampaaniateemad

Erakondade reitingud on üllatavalt stabiilsed, vaatamata sotsiaal-majandusliku keskkonna järsule muutumisele. See näitab, et rahva poliitilist aktiivsust seletavast kolmainsusest exit - voice - loyalty on Eesti rahvas valinud lojaalsuse. Teooria autori Hirschmani järgi võib lojaalsus võimenduda siis, kui seda toestab mingi suurem idee, näiteks patriotism. Lisandub ka Eestile omane kannataja mentaliteet - paradiisi (loe: euro) nimel oleme valmis kõigeks.

Seega jääb tulevaste valimiste peamiseks vastasseisuks taaskord RE versus KE. Nende kahe liitlaste värbamise küsimus muutub oluliseks. Ma pole nii veendunud (nagu vestlusringi mehed), et sotsid on KE vääramatud liitlased. Sotside ambitsioon on ilmselt kõrgem: tõusta iseseisvalt pildile pärast Rahvaliidu allaneelamist. Tekib ka sama hirm, mis RE ja IRL-i suhetes: koostöö võib toetajaskonda lähendada ja põhjustada häälte voolamist kahe partei vahel. 

Mõtleva valija jaoks muutuvad mingist hetkest alates oluliseks parteide seisukohad ja võimalikud järeleandmised. Tšaplõgini küsimus „Milline on vasaktsentristlik alternatiiv praegusele poliitikale?"  on tõesti  väga fundamentaalne. Kas ja kes suudab selle välja töötada, on hetkel lahtine. Kindlasti ei saa sotsiaalsed töökohad olla piisav idee. Üldiselt ootavad Eestit ees väga massiivsed (s.t rasked) valikud:

• Kompleksne maksureform (mitte ainult astmeline tulumaks) - siiani KE ja sotside ownership (loe: omand).
• Haldusreform (millega liitub sotsiaal- ja hariduspoliitika ning kommunikatsioon) - siiani IRL-i ownership.

Võitjana väljub lahingust see, kes oskab kujundada vähemalt ühe teema ümber win-win (loe: mõlemale poolele kasulik) koalitsiooni. Loogika järgi ei jookse koalitsiooni piir vasak-parempoolsuse piiri pidi. Aga see on ratsionaalsusel põhinev arutelu, millele reaalpoliitikas liituvad marketing ja populism. Viimane müüb Eestis üha kasvava eduga. 

Jaga |