Mitte Eesti Pank, vaid Euroopa Keskpanga Eesti osakond!

Milleks kohustus osta võlakirju?

Praeguse euroraha mastaapse juurdetrükkimise ehk nn riikide võlakirjade ostmise operatsiooniga seoses ilmneb see eriti selgelt. Euroopa Keskpank on teinud kohustuseks, et kõik euroala-riikide pangad peavad ostma etteantud summas (Eesti 130 miljonit eurot aastas!) riikide võlakirju. Kummalisel kombel on otsustatud, et raha massiline juurdetrükkimine paneb Euroopa majanduse käima. Ehkki klassikaline majandusteooria väidab, et raha turule juurdepaiskamine tekitab inflatsiooni ning enamasti lõpeb raha devalveerimisega ning veelgi suurema majanduslangusega või isegi kollapsiga. On ka päevselge, et inflatsioon (hindade tõus) ja raha devalveerimine (rahakursi langus) tabab eelkõige tarbijaid ehk töörahvast ja vaeseid (mis Eesti puhul identsed).

Aga näib, et see ongi eelkõige rahamagnaate esindava Euroopa Keskpanga eesmärk. Tunnetatakse, et euroala variseb nii või teisiti kokku lähiajal (võimalik, et viie aasta jooksul) – järelikult on vaja võtta tarbimiselt ja laenudelt viimast matti.

Trooja hobune?

Euroopa Keskpanga poolt riikidele peale surutud laenuvõtt on omamoodi Trooja hobune. Laenuvõtjariik laristab raha enamasti maha. Võlg aga on võõra oma ehk laenuandja – Euroopa Keskpanga – oma! Ja tuleb tagasi maksta; ka siis, kui euroala on lagunenud.

 Loota Kreeka kombel, et võlad kirjutatakse korstnasse? Säärane lootus ei pruugi täituda. Aga võib ka täituda. Säärasel juhul saab Eesti tarbija peksa mitmekordselt. Sest kuna Eesti riik pole võlakirju emiteerinud, ostab Eesti Pank võlakirju teistelt riikidelt – annab neile suuri rahasummasid. Eestlane imeb endiselt näppu – talle raha ei anta – ning elab vapralt üle inflatsiooni ja usutavasti ka euro devalveerimise. Nagu kõik teisedki eurolased, kuid selle erinevusega, et temal on teistest eurooplastest kordi väiksemad töötasud ja pensionid. Aga tühja kah, meie oleme ju kannatlikud ja kasinaga harjunud!

Eesti oma raha tuletab end taas meelde

Kui omal ajal Eesti kroonid väärtustasime eurodega ehk siis 15 korda kõrgemalt, siis nüüd saaksime ühe euro eest umbes 10 krooni. Ehk – euroraha on varjatult kolmandiku jagu alla käinud. Nüüd, kus eurosid paisatakse turule triljonites, õige tants alles hakkab! Kõik lõpulik pidada tulema salaja, varga kombel. Nõnda ka eurolõpp!

 Kas ikka tasus meie ilusaid „koidulaid“ ja „jakobsone“ puruks jahvatada? Loodetavasti nupumehed seda ei teinudki – küllap on nood peagi tarvilikud. Kardetavasti tuleb aga sel korral vahetus järgmine: 1 kroon 15 euro vastu.

 Sedastasin omal ajal, et Eesti „majandusmootoriks“ on inflatsioon ja devalvatsioon. Nüüd aga näen, kui võrratult võimsam on see mootor Euroopa Liidus!

 Ent meil siin Vändras on levinud „tarkusetera“, mida kõlbab tarvitada ka antud puhul: „Aga mis teha?“ Nagu me sedasi laususime ja käsi laiutasime, kui laarlased majandust liberaliseerisid või kui tormasime arutult Euroliitu (võinuksime hoopiski assotsieeruda tolle elukaga!). „Mis teha?“ ütlesime viimastel valimistelgi, ja kaabakad usurpeerisid võimu, nagu ikka.

 Jah, mis teha...

 ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |