Mänguruum ja –aeg

TIINA TAMMAN,      30. jaanuar 2002


Kas olete vahel jälginud mõnd mängu, mille reegleid te ei tunne? Oma kogemustest olen täheldanud, et kõige arusaamatumaks jääb siis pealtvaatajate käitumine. Vahel nad erutuvad, isegi hüüatavad, nii et pinge on käega katsutav, ent reegleid tundmata on võimatu ära arvata, mis õieti toimub.

Mitmes Aasia riigis on lauamänge, mida mängitakse tänaval, kuhu koguneb paras vaatajaskond. Omamoodi mäng on endistes Briti kolooniates ja Suurbritannias populaarne kriket, mille reeglid on üsnagi keerulised. Mängijaile ja publikule on need muidugi teada, ent juhuslikule vaatajale, näiteks teleris, ei avane need otsekohe - asi jääb mõistatuslikuks.

Eesti poliitika meenutab reegliteta mängu

Ka poliitikat liigitavad mõned inimesed mänguks. Inglismaal elades ma mängulisust ei tunneta. Küll aga võiks see käia Eesti poliitika kohta. Kuidas muidu on võimalik inimesi nii päevapealt siia-sinna pillutada. Inglismaal on ainult vandekohtunikuks kutsumine selline kohustus, mille puhul tuleb inimesel teatud päeval oma töö paariks päevaks või isegi mitmeks nädalaks maha jätta ja õigusemõistmises osaleda.
Isegi parlamendiliikme surma puhul toimuvad Inglismaal uued valimised, mis võtab omajagu aega. Kui aga saadik soovib kohalt ära minna, teatab ta sellest ette, et lahkuda järgmiste valimiste aegu.

Vabu inimesi palju, ja kõik sobivad igale kohale!

Väikesel Eestil on samas inimesi justnagu varnast võtta, ja otsekohe. Tehakse mingis linnas uus koalitsioon ja kohe on olemas uued inimesed. Pealinnast siis rääkimata. Ei ole puudust botaanikaaia juhatajate, kantslerite, nõunike ja isegi telejaama direktorite leidmisel. Kui Riigikogu liige lahkub, on järglane kohe nimekirjast võtta ja - imede ime - ta on tavaliselt vaba ja võimeline paugupealt kohale asuma.
Poliitikud oma tegemiste sees näikse toetuvat põhiseadusele. Vähemalt nii seletavad nad rahvale. Põhiseadus moodustab tõepoolest Eesti riigi seljatoe, ent samas ei tegele see koalitsioonide, nende moodustamise ega lagunemisega. Põhiseaduses pole isegi kirjas, milleks üldse Eesti Vabariigile poliitika ja valitsus. Kõik institutsioonid on seal küll kenasti kirja pandud, koos ülesannete ja kohustustega, ent kusagil pole öeldud, mis eesmärki nad tegelikult teenivad. Ühelgi pole ette nähtud mingit vastutust kellegi ees.

Rahva heaks töötamine vist igand

Võimu kandja olla küll rahvas, ent põhiseadust lugedes ei jää muljet, et keegi oleks kuidagimoodi rahva ees vastutav. Nii et milleks siis valitsus, kui sel pole mingit seost ei rahva ega isegi mitte parlamendiga? Isegi äsja peaministriks kinnitatud Siim Kallas ei lubanud Riigikogus, et tema valitsus hakkab töötama rahva heaks, ehkki pensione plaanib ta tõsta.
Rahva heaks töötamine on eestlase jaoks vist ikka nõukogulik igand. Nii et põhjus võib olla ajaloos. Eestil ei ole minu meelest olnudki aega, mil midagi olenes valitsusest ja selle seosest teiste institutsioonide ja rahvaga.
Konstantin Pätsi ajal ei olnud õiget valitsust (meil ei ole ka praegu head sõna tollase korra jaoks - oli see diktatuur?), vene ajal ei olnud õiget valitsust (Moskva proletariaadi diktatuur), ja nüüd pole õiget valitsust, sest oodatakse, et Eesti elu hakkaksid reguleerima Euroopa Liit ja NATO.
Aga rahvas? Kui räägitakse, et rahvas on polii-tikast tüdinud ja näeb selles vaid midagi igavat või räpast, siis ongi nii, et poliitikud mängivad oma mänge neile teadaolevate reeglite kohaselt, neid imetleb väike lähiringkond, ent rahvas on kaugel eemal ega tea midagi mängureeglitest. Kas ja kuidas õnnestub Siim Kallase valitsusel rahvast endale lähemale tuua?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)