Maa tuleb täita armastusega, alles siis lastega

MAIMO-LII PALOVEER,      26. november 2003


Viimasel ajal diskuteerivad kõik aktiivselt emapalga üle, kuid selget hinnangut laste hindade suhtes pole valitsus andnud. Kurb on, et kodanikud, eeskätt emad, on oma arvamust piisavalt häälekalt avaldanud, aga kahjuks seda kõige autoriteetsemat - emade häält - kuulda ei võeta.
Kodanikuühiskonna põhitõed pole meie banaanivabariiki veel lihtsalt jõudnud. Pole mõtet rääkida võrdsusest või mingist sotsiaalsest ühtsustundest, et kõik tulevased emad saaksid ühesugust emapalka eesti keskmise palga ulatuses, sest näeme ju, kui paljud emad oma arvamust avalikult ja häälekalt väljendasid ja kui kiiresti meie juhtivad rahvasaadikud ülevalt mäe otsast selle kohe maha laitsid.
Tundub, et hinnasildid meie sündimata lastele pandi tükk maad varem külge, kui me üldse ise aru saime. Kogu kärast nn emapalga ümber jääb mulje, et püütakse justkui vägisi läbi suruda üht hiilgavat äriprojekti, mille põhiideed kannavad beebid.

Kuid kui projekt juba kirjutati, siis unustati ära, et lastel kui sellistel puudub kvaliteedi ja kvantiteedi koefitsient ega ole välja töötatud laste hinnaskaalat. Ega näiteks meditsiinitöötaja laps pole kehvem advokaadi järeltulijast - erinevus ongi ainult lihtne tõsiasi, et arst teenib oluliselt vähem kui advokaat. See on ka kõik. Milles need lapsed süüdi on, kelle vanemad saavad vähem palka kui mõne teise lapse vanemad?
Pole ka arvestatud, et jutt käib praegu ühest kindlast põlvkonnast, kes saab maksumaksjaks alles umbes kahekümne nelja-kahekümne viie aasta pärast. Praegusel hetkel on vaatluse alla võetud tulevase ema kaks lähiaastat. Kuid mis pärast selle aja möödumist saab, pole kellelgi aimu. Asjade loomulik käik on, et emal tuleb jälle igapäevast leiba teenima minna, kuid kodus oldud aja tõttu kaotatakse kindlasti osa oma kvalifikatsioonist ega olda enam nii konkurentsivõimeline kui vahepealse katkestuseta tööturul olnud naised.

Mina olen üliõpilane. Kirjutades seda kirjatükki, saan käe südamele pannes öelda, et tudengid on kuidagi hoopis unustuse hõlma jäetud. Pole mingi eriline uudis, et paljud üliõpilased on samal ajal ka emad. Enesestmõistetav on õppimise kõrvalt täiskohaga tööl käia ja palju raha teenida keeruline ning raske, mõnel erialal - näiteks õpetajal - sageli ka võimatu.
Üliõpilased võtavad õppelaenu, mis tuleb hiljem palgast tagasi maksta. Sageli on ka kõrgharidusega tööturule siseneja sunnitud alustama suhteliselt väikesest palgast. Samas on kohe vaja elukohta, selleks aga tuleb võtta tihtipeale eluaseme laenu. Kui abikaasa on samuti selle tee läbinud, läheb noore pere elu alustamine Eestis tõesti raskelt. Aga kui maksame mõnele protsendile emadest liiga kõrget vanemapalka, siis läheb ju teiste olukord veel halvemaks. Ja üliõpilased on siin skaalal seatud kõige madalamale pulgale, sest neil pole ju reeglina mingit sissetulekut.

Me küll väärtustame haridust, aga peaksime vähemalt niisama vääriliselt hindama noort ema, kes üliõpilasena meie haridustaset hoiab ja tõstab, kuid kes pole veel jõudnud endale hankida hästi tasustatud tööd, on aga juba ilmale toonud või toomas uut pisikest eestimaalast.
Riigile peaksid olema kõik lapsed ühtmoodi armsad ja kallid. Kas tõesti soovivad meie riigiisad tahtlikult süvendada niigi valitsevat sügavat sotsiaalset ebavõrdsust?
Maa tuleb täita lastega, aga enne seda tuleb maa täita armastusega.

KESKMÕTE:
Vägisi püütakse läbi suruda üht hiilgavat äriprojekti. Kuid kui projekt juba kirjutati, siis unustati ära, et beebidel kui sellistel puudub kvaliteedi ja kvantiteedi koefitsient ega ole välja töötatud laste hinnaskaalat.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)