Ukraina ringreis – kas Bandera vaim või üksnes iroonia?

1. Kui „Bandera“ veel magas

4. oktoobril 2001 tulistasid Ukraina raketid sõjaväeõppustel Musta mere kohal alla Tel Avivist välja lennanud Venemaa lennuki TU-154. Raketiga allatulistamist kinnitasid ka CIA eksperdid. Hukkus 78 inimest. Ukraina kaitseminister, kes hiljem vallandati, vabandas hukkunute perede ees. Ukraina president Leonid Kutšma ütles ajakirjanikele: „Pole meie Euroopas ei esimesed ega viimased, on hullemaidki katastroofe.“

Ja tal oli õigus. 13 aastat hiljem tulistati Ukraina kohal alla hulga suurem lennuk. USA-l pole tegelikke süüdlasi teatud põhjustel vaja paljastada, niisiis sel korral NASA luuresatelliidid midagi ei märganud.

2. Kui sain reisida Luganski Rahvavabariiki

Selle vabariigi nime mainides tavaliselt mõni ETV diktor jäljendab näppusid vibutades parti ja demonstreerib jutumärkide panekul näitemängulist osavust, ent venelaste teadvust Ida-Ukrainas – kaitsta, relv käes, oma kodu – see ei murenda.

Tulles Krimmist pärast 15-päevast puhkust, tegin pöörde separatistide juurde. Sisenesin Izvarino kaudu. Polnud mul ega teistel mis tahes mõõtmetes sõidukitel vaja arvestada Ukraina tahet. Piiril kõnetasid riiginimi LRV ja lipuvärv.

Sõitnud 45 km, ööbisin Novosvetlovka asulas (Luganskisse jäi veel 20 km). Komandanditund algas kell 20.00 ja lõppes kell 6 hommikul. Õhtuvalguses pildistasin aasta tagasi hävitatud kultuurimaja, lasteaeda, gümnaasiumi, põllumajandustehnikumi. Paljudes koduõuedes pole enam viinamarjakobarate korjajaid, majad on katuseta, pommijäljed seintes.

Samas on üksikutes hoovides alustatud oma elamu taastamisega. Ollakse kindel, et mullused augustisündmused, kus 140 elanikku sai surma, enam ei kordu ja et Aidari vabatahtlike pataljon lüüakse tagasi, kui see peaks uuesti tulema. Pimenemise ajal, peale üheksat, oli kuulda laske ligi kümne kilomeetri kauguselt, piiriks oleva jõe tagant, kus Kiievi väeüksused nagu treeningu mõttes iga päev inimesi hirmutavad; teinekord saab mõni ka surma. Kes siinkohal Minski rahulepet rikub, pole Venemaad „surmapattudes“ süüdistajatel loomulikult sünnis rääkida.

Peale pooletunnist kõmmutamist kuulsin peakohal droonipõrinat, mis pidi alati järgnema paugutamisele, selgitas allesjäänud tehnikumivara valvav mees. Valvur rääkis, et nüüdse kodusõja ajal harjus ta laskude saatel magama ja et ühel hetkel, kui Ukraina sõjardid olid lahkunud, ärkas öösel ehmunult üles: kas viimnepäev on saabunud, et selline vaikus?! Inimene kohaneb igasuguse oluga! Tema loal siis ööbisin harjumuspäraselt omas autos. Hommikuvalguses pildistasin edasi.

Teel Luganskisse müüs külaservas memm kartuleid (0,4 € kg) ja luudasid (1 € tk). Kolm inimest ootas bussi. Asfaltkattes oli näha arvukaid lappe. Minu „ekskursioonijuht“, tehnikumiõpetaja, seletas, et aasta jooksul on ta 44 korral oma auto rehve parandanud, ent tänaseks on ämbritäite viisi lõhkekehade kilde metallikokkuostu viidud. Minu kaks tagavararehvi jäid 6500 km jooksul terveks, nagu autogi.

Lugansk on Katariina II ajast pärit põline Vene tööstuslinn, praegu Luganski Rahvavabariigi pealinn. 9. augustil olin kesklinnas seda tunnistamas. Linnas on mõned hooned Kiievi väeüksuste purustustest taastamata, ent tervikuna jätab linn hea ja puhta mulje. Jõudsin oma autoga sinna pühapäevahommikul, kui komandanditund oli lõppenud. Kesklinnas ei leidnud söömiskohta – avatakse kell 11. Turul toiduainete hinnad grivnades ja rublades. Ostsin rublade eest konjakit – 0,5 liitrit veidi üle 2€. Võrreldes Venemaaga on kaup odav, ent Luganski keskmise palga (4500 rbl / 75 €) suhtes mitte. Bensiiniliiter 46 rubla, Venemaal 36–37 rubla.

Tagasi Venemaale sõites tuli piiriületust oodata 15 tundi. Järjekorras olid ööekspress Lugansk–Moskva ning kõikvõimalikud Vene ja Ukraina numbrimärkidega veokid.

Et olin esimene sõjaseisukorda sõitnud Eesti auto, kontrolliti mind nii Luganski kui ka Vene poolel põhjalikumalt kui teisi. Uudistati passi ja küsiti „Miks tulid?“. Hall pea ja esinemine noore kirjanikuna panid vastuseootajad lootusetult käega lööma: „Ah, reisihull vanamees!“

3. Kui „Bandera“ ärkas

Identiteedikriisist on sündinud Ukrainas neonatsism: „Meie ei ela koos venelastega – kobige välja!“, „Venemaa on meie vaenlane!“.

24. detsembril 1989 tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokolli õigustühiseks selle allakirjutamise hetkest, ja neonatsid-bandeeralased oleksid saanud Eesti eeskujul iseseisvuda osalise Poola riigina või mistahes muu üksusena. Aga siis oldi veel letargias.

Lääne-Ukraina oli enne pakti sõlmimist Poola Vabariigi ala, kus elas ukrainlasi alla 20%. Pärast Teist maailmasõda saadeti poolakad Poolamaale ning Lääne- ja Ida-Ukrainast sai territoriaalselt ühtne NSV Liidu liiduvabariik. Täna, Ivano-Frankivski ja Lvivi oblasti aladel elavad rahvahulgad alles otsivad oma identiteeti ega taha end veel seostada ajalooliselt Poolaga. Seevastu Ida-Ukraina, alates Kiievist, on sajandeid olnud Venemaa osa. Seega, arvestades lähiajalugu, võib Ukraina jagada nagu kaheks.

Terviku sidumiseks ja oma identiteediotsingu keskmeks on Lääne-Ukrainas leitud Mazepa ja Bandera. Esimene on Venemaa ajalookäsitluses reetur, kes läks Poltava all Karl XII poolele üle. (Poltaava lahing peeti Vene ja Rootsi vägede vahel 8. juulil 1709.) Oranži revolutsiooni aegu rüvetati Krimmis Puškini ausambaid, sest tema oli oma poeemis „Poltaava“ (eesti k 1948, Betti Alveri tõlkes) kirjeldanud Mazepat äraandjana.

Lähedasemaks kangelaseks tõusis Stepan Bandera. Tema oli Ukraina rahvuslaste organisatsiooni (OUN) üks juhte ning võitles nii poolakate ja sakslaste kui ka venelaste vastu, püüdes taastada iseseisvat Ukraina riiki.

Mõni aasta tagasi ägenes Lvivis liikumine „Ukraina – ainult ukrainlastele”. Samas hoogustus Luganskis antifašistlik liikumine – leppimatus venelaste väljatõrjumise suhtes.

Maidanil sündinud Kiievi valitsus otsustas: keelustada eelmise presidendi aegu lubatud vene keele kasutamine riigikeelena. Et Ida-Ukraina oblastites on enamjaolt venekeelne elanikkond, mõjus kakskeelsuse keeld justkui õli tulle valamine. Kas seejuures USA toetas või ei soovitanud vägivalda tekitada, polegi enam tarvis käsitleda. Tagajärg on näha neile, kes soovivad vaadata. Inimesed, kellega kohtusin, Kiievit enam ei usalda.

Maidani muudatuste aegu soovis Ida-Ukraina üksnes keelelist autonoomiat, ei enamat. Peale neonatside kuritegu (2. mail 2014) Odessas oli selge, et „Bandera“ on ärganud. Oma kodude ja elanike kaitseks jõuti Donetskis ja Luganskis otsusele iseseisvuda ning korraldada selle kinnituseks valimised (2. novembril 2014), kuigi Ukraina seadused ei luba seda teha alal, mida valitsus ei kontrolli.

Inimõigused on geopoliitikas nagu kangkaal poeletil – ühel juhul on ühe riigi tükeldamine õiguspärane, teistes oludes õigustühine. Serbiast võis paljude riikide meelest mässuline Kosovo eralduda, aga Ida-Ukraina separatistid ei tohi Ukrainast lahku lüüa. Kelle veri ja kannatused on enam põhjendatud, jääb otsustada neile riikidele, kes lahendusest ka endale kasu leiavad, kellele vaadeldava riigi rahva õnn on teisejärguline.

Olgu lisatud, et nn rahust hakati rääkima alles siis, kui oli näha, et Ida-Ukraina rahvavägi on oma maadelt Kiievi väeüksusi välja tõrjumas. Luganski inimesed nimetavad täna Kiievit okupatsiooniriigiks. Nii nagu Banderal poolakate hävitamisest, on tänastel bandeeralastel käed verised venelaste tapmisest Ida-Ukrainas. Ja kas jõutakse kunagi kurjategijate karistamiseni – seda me praegu ei tea.

Tagasipöördumist Kiievi meelevalda, ühtse Ukraina territooriumi hoiualale, nn Luganski ja Donetski rahvavabariigis ei sünni. Ukraina presidendi poolt terroristideks ja bandiitideks nimetatud elanikud on – mitme rahvahääletuse kinnitusel – sisenemas tunnustamata riikide nimistusse. Vastasseisu aluseks on sõjahaavades loodusmaastik ja inimeste kannatused: ÜRO andmeil on hukkunuid üle 6500, mitu miljonit inimest vajab humanitaarabi.

Küsime: millest mõtlevad tuhanded vigastatud? Milliseks kujuneb nende laste saatus, kes mäletavad sõjaõudusi?

[esiletõste]

Inimõigused on geopoliitikas nagu kangkaal poeletil – ühel juhul on ühe riigi tükeldamine õiguspärane, teistes oludes õigustühine. Serbiast võis paljude riikide meelest mässuline Kosovo eralduda, aga Ida-Ukraina separatistid ei tohi Ukrainast lahku lüüa. Kelle veri ja kannatused on enam põhjendatud, jääb otsustada neile riikidele, kes lahendusest ka endale kasu leiavad, kellele vaadeldava riigi rahva õnn on teisejärguline.

ALEKSANDER KAASIK, poliitika- ja reisihuviline

Jaga |