Tervitusi Austraaliast!

Kord unes nägin mina, et põrgus olin ma ja vanakuradi tshehh tahtis mind mõrvata. Aastad on möödunud sellest saatuslikult päevast, kui minu punt sai teada, et sõjal on lõpp! Meid oli viis või kuus noort poissi - kaks olid minu koolivennad. Lühidalt. kui ma ületasin Elbe jõe, siis ma olin ainuke, kes oli järgi jäänud. Sain ameeriklaste käest hea keretäie, kuid ma olin jõudnud läände. Järgnes Uklei järv, Zedelgheim ja  siis DP elu. Minu uuel sõjateekonnal ma tihti lamasin dzhunglis öösel ja mõtlesin oma möödunud elu, kuna dzhungli ööd olid pikad, siis sai palju ajutööd  teha. 1992. aastal ma sain kutse tulla külla oma sünnimaale. Tallinnas olles ma kohtasin nüüd siitmaailmast lahkunud mu head sõpra Lembit Laurit.  Mu koolivend Kalju Tammik oli kadunud, samuti Bernard Kasak. mu vana lahingukaaslane Evald Engel kadunud, Eha Kalju jõudis tagasi Eestisse ja suri Pärnus. Nüüd ma teadsin, et see ei olnud üks verine unenägu, vaid verine  mälestus.

Soovin teile kõige paremat ja Kn on huvitav lugeda.

PS: Teistes sõdades mind kutsuti THE MAD ESTONIAN!

LEO JAAGO

dawnlenjaago@bigpond.com

Kesknädal soovib meie lehe väsimatule kommenteerijale Austraalias tugevat tervist ja jaksu maailma umbsõlmede harutamisel.

Jaga |