Eurovalimised: ring ümber kandidaatide

I   Põhimõtted

Praegu võtan vaatluse alla kandidaadid. Tõsise suhtumise aluseks on eeldus, et iga erakond pani kokku parima meeskonna, mis tal antud hetkel ja neid valimisi silmas pidades oli võtta.

Kandidaatide valikut saab analüüsida mitmeti. Üldine haritus on alati omal kohal – sõltumata sellest, kas valitakse Europarlamenti või kohalikku volikogu. Tihtipeale on haritust keeruline määratleda ja veel keerulisem on seda mõõta. Europarlamendi puhul tõusetub keelteoskus sageli esikohale, eriti väikese delegatsiooni puhul, kus omavaheline suhtlus võib olla pisut piiratum. Kuna kuidagiviisi saab ka ilma hakkama, siis tundub väga delikaatsena võimalikele kandidaatidele keeletestide korraldamine.

Kuid Euroopa Liit kui institutsioon on arvamusel, et iga kodanik peaks oskama kaht võõrkeelt. Praegu on selline püüe tavakodaniku jaoks selge unelm, kuid eliidi kohta peavadki kehtima rangemad nõuded. Sellega siis oleks ka mingi kriteerium paika pandud – ennekõike kandidaadi enese jaoks. Kui kaht võõrkeelt ei valda, siis enesekriitiline meel võiks saavutada ülekaalu.

Üldisest haritusest kasvab välja professionaalsus. Seda on lihtsam määratleda, kuid mõõtmisega võib ka siin tekkida raskusi. Kui inimene töötab arstina, siis saab tema kohta ütelda, et tegemist on professionaalse arstiga. Kuid kas tema professionaalsus on tipptasemel või jääb sellest kuhugi allapoole – selle kohta võib inimene ise arvata ühtmoodi, kuid teised võivad olla raudkindlalt eriarvamisel.

Nii Europarlamendi eelmiste valimiste aegu kui ka praegu tuure koguva kampaania käigus on väidetud, et hea kandidaat orienteerub välispoliitikas hästi.

Muidugi kuluvad rahvusvahelist elu puudutavad teadmised marjaks ära, kuid Europarlamendis on peale väliskomisjoni veel  paarkümmend komisjoni, millesse kuulumine ja vastavas  valdkonnas orienteerumine nõuab spetsiifilisi teadmisi. Sageli arvatakse, ja eks me isegi ootame, et meie eurosaadikud lähevad sinna võitlema Eesti huvide eest. Mingil määral on ka see võimalik, kuid ennekõike ootab Euroopa Parlament, et tema liikmed seisaksid hea Euroopa Liidu huvide eest.

Kui keegi Eesti saadikutest suudab kolleege veenda, et Eesti huvides aetud asi on kogu Euroopa huvides, kuulub muidugi talle ka meie au ja kiitus. Paraku tuleb pigem meil kohanduda Euroopa huvidega kui neile meie omi peale suruda. See tähendab: meie eurosaadiku professionaalsus nõuab head arusaamist kõigi liikmesriikide huvidest, et selle abil kujundada kõigile vastuvõetav otsus.

Kolmas kandidaatide võimaliku hindamise tahk on poliitiline tuntus. See on igasuguste valimiste üks lihtsamaid ning seega enimkasutatavaid kriteeriume hinnangute andmisel ühe või teise nimekirja kohta. Poliitiline tuntus tekib varasemate valimiste kaudu. Kandideerimine valimistel – ei ole eriti tähtis, millistel – annab kandidaadile alati juurde enesekindlust; isegi siis, kui osalemine ei kujune edukaks. Poliitiline tuntus võib tekkida tänu ametikohale. Meil on kenake hulk ministreid, linnapäid ja vallavanemaid, kes pole kunagi kuhugi kandideerinud, kuid tegutsemine ametikohal on kaasa toonud tuntuse.

Kuid valija ei vaata kõige tõenäolisemalt neid kolme tunnust eraldi. Tema otsustab  neist ühe põhjal, ja seda saab nimetada lihtsalt usalduseks. Usaldust on erakordselt keeruline lahti seletada. Sageli ei tea valija isegi, miks ta ühte kandidaati usaldab ja teist mitte. Ta lihtsalt usaldab, ning seega ongi tema hääl antud.

II   Hindamine

Hakates vaatlema Europarlamendi kandidaatide nimekirju, võtangi aluseks selle kõige lihtsama kriteeriumi – kandidaatide tuntuse, milles pisut varjatud kujul on peidus ka nende professionaalsus. Piirdun ainult Riigikogus esindatud erakondadega, sest just nemad paistavad välja tulevat täisnimekirjadega.

Kuus erakonda esindavad erinevaid strateegiaid vähemasti oma kandidaatide valikul. Veidi lihtsustatult saab meie suuremad parteid jagada kolme gruppi.

1.        Erakonnad tulevad välja praktiliselt oma tugevaima koosseisuga – muidugi hetkevõimalusi arvestades. Need  oleksid Keskerakond, Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Kuid ka nende vahel on erinevusi.

a) Keskerakond on absoluutsele maksimumile kõige lähemal. Nimekirja eesotsas on erakonna liider. Nimekirjas on partei senine esindaja Europarlamendis, ülejäänutest kõik omavad vähemasti Riigikogu liikme kogemusi.

b) Reformierakonnal puudub erakonna liider tänu asjaolule, et peaministril ei sobi kandideerida (vähemasti minu meelest), kuid ülejäänutel (kui nimekirja viimane välja jätta) on rikkalikult kogemusi töös ministrina või Riigikogu liikmena. Päris tundmatu pole ka nimekirjas 12. kohal asuv kandidaat, kuid tema poliitiline tuntus peab arvestama ainult kandideerimistega.

c) Enam-vähem sama olukord on Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal. Puudub verivärske erakonnaliider, kuid kaks Europarlamendi praeguse koosseisu liiget tugevdavad nimekirja kindlasti. Ka peaaegu kõik ülejäänud kandidaadid on Riigikogu liikmetena tuntud poliitikud.  Nimekirja lõppkandidaat on aktiivselt tegev olnud erakonna juhtimisega.

2. Isamaa ja Res Publica Liit ning Eestimaa Rohelised. Neid kaht nimekirja ühendab kandidaatide jagunemine oma tuntuse poolest laias laastus pooleks – ainult pooled kandidaadid on osalenud valimistel või isegi seda mitte. Aga on märgata ka väikesi erinevusi.

a) Rohelised mingis mõttes sarnanevad eelmise grupiga – Keskerakond ja need teised. Sarnanevad tähenduses, et roheliste nimekiri on peaaegu maksimaalne: osaleb erakonna liider ning kuuest võimalikust Riigikogu liikmest on kaasatud viis. Ülejäänute poliitiline kogemus piirdub kandideerimisega ühtedel valimistel.

b) Isamaa ja Res Publica Liit on teadlikult teinud kandidaatide valikul teatud piiranguid. See on ainus koalitsioonierakond, mis teatas, et ministrid ei kandideeri. Sellega lõigati eos läbi võimalikud spekulatsioonid: kas ametisolev, kuid Europarlamenti kandideerinud minister ikka läheb sinna või mitte? Kuid erakond on loobunud ka oma liidrist ning Riigikogu liikmete esindatus  selles nimekirjas oleks võinud olla suurem kui viis inimest. Asja parandab kindlasti praeguse Europarlamendi liikme kaasalöömine ning pealegi veel esinumbrina. Kuid teiselt poolt: viis inimest erakonna tosinast  on piirdunud valimistel ainult kandideerimisega (üks mitte sedagi), mis tähendab, et erakond on jõuliselt otsustanud tuua valimiskampaaniasse noori ja värskeid tegijaid. Kindlasti on selline strateegia üllatav, kuid kunagi peavad ka noored poliitikud oma koolituse kätte saama, ja miks mitte just neil valimistel. Eriti kui kolm kohta neil valimistel oleks erakordne saavutus, mis tähendab, et suurem osa kandidaatidest kujutabki endast tagalajõudu.

3. Rahvaliit on peaaegu täielikult läinud eneseuuendamise teed. See on ka mõistetav, sest mitu erakonna tipus olnud staažikamat poliitikut on sügava kahtlustuse all, ning nendele tuginemine praegustel valimistel oleks erakonna usaldust veelgi kõigutanud. Formaalselt võetuna ei koosne Rahvaliidu nimekiri sugugi tundmatutest inimestest – neist ainult kaks ei ole kandideerinud ühelgi valimisel. Kuid ülejäänutest võib tuntud poliitikute kilda lugeda ainult erakonnaliidri, ja temagi pole paigutatud esimesele kohale. Seega on panustatud noortele, kelle peamiseks ülesandeks näib olevat erakonna maine parandamine. Ja kui sellega peaks kaasnema üks saadikukoht, maksaks seda võtta lisaboonusena, mitte põhieesmärgi täitumisena.

Nende valimistega seoses on avalikkus juba nüüd päris põhjalikult arutlenud saadikutööst loobumise üle. Praeguseks on teada ainult üks poliitik, kes on teatanud, et edu korral loovutab ta oma koha nimekirjas järgmisele, – välisminister Urmas Paet. Arvatavasti tuleb talle lisa.

Sellist käitumist on serveeritud peamiselt negatiivsena, nähes selles valijate petmist.

Arvan, et nii traagilisena seda võtma ei peaks.

Minu hinnangu peamine põhjus tuleneb asjaolust, et need valimised on valimine ennekõike erakondade, mitte kandidaatide vahel. Meil pole mingit põhjust arvata, et erakondliku nimekirja kõik kandidaadid või suurem osa neist on „ühepäevaliblikad“.

Pigem vastupidi, meil on alust arvata, et iga erakond on püüdnud oma nimekirja kokku panna igati tasakaalustatul - ühe või isegi enama kõrgel kohal oleva kandidaadi loobumine ei kahjusta erakonda kui tervikut. Sel moel võime loobuvat tipp-poliitikut vaadelda kui erakonna kaubamärgi kinnistajat, kelle ülesandeks on noorematele ja lootustandvatele poliitikutele tee võimalikult lihtsaks sillutada.

REIN TOOMLA,  Tartu Ülikooli riigiteaduste õppejõud

Loe ka: Rein Toomla, “Mitte nimi, vaid erakond! Küsimused Europarlamendi valimisseaduse ümber”, Kesknädal 25. märts 2009

[esiletõste]

Rein Toomla: Meie eurosaadiku professionaalsus nõuab head arusaamist kõigi liikmesriikide huvidest, et selle abil kujundada kõigile vastuvõetav otsus.

[fotoallkiri]

SPORTLIK JA ROHELINE: Riigikogu aseesimees Jüri Ratas on tuntud kui tõsine töömees, kes hindab sportlikkust ja rohelist eluviisi. Keskerakonna sisevalimistel valiti ta eurokandidaatide nimekirja esimeste hulka.

Jaga |