Meelis Pai: „Kultuuriinimesed ei julge tõde välja öelda."

5. augusti Eesti Päevalehes kirjutasite: "Kultuuriinimesed pole füüreri sõdurid, kes käsu korras kultuuri toodavad, vaid on oma ideedega kultuuri edendajad." Millal ja mis asjaoludel autokraatsus kultuurivaldkonnas võis hakata süvenema?

Autokraatsus Eesti kultuurivaldkonnas hakkas süvenema masu tulekuga ning karmide meetmete ellurakendamisega. „Käsen, poon ja lasen" muutus domineerivaks. Inimesed nõustusid ja kuuletusid masu tõttu. Masu andis koalitsioonipoliitikutele kartmatuse ja võimu, masu taha poeti kõigi otsuste tegemisel. Kahjuks kultuurivaldkonnas masu jätkub. Endine kultuuriminister Laine Jänes siiski oli oma tegevuses suhteliselt mõtestatud ja tajus kultuuriruumi paremini kui praegused juhid.

Täna oleks vaja mõelda võimalikele struktuursetele muutustele kultuurivaldkonnas, mis meie rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu seisukohalt on nii oluline. Oleks aeg mõista, et sõbralik dialoog ning koostöö kultuuri ja poliitika vahel on ülivajalik. Poliitikutel on vaja kultuuri, kultuuril on vaja poliitikat.

Vahet ei ole, kes on kultuuriministeeriumi eesotsas. Selge on see, et Eesti kultuuri üle ei saa otsustada käputäis väljavalituid, kes on ennast ise välja valinud.

Mida arvavad kultuuriinimesed kulisside taga sellest, et kultuuri osa riigieelarves järjekindlalt ja jõhkralt iga aasta vähendatakse? Miks keegi ei julge oma näo ja nimega välja tulla ning öelda, et asjad on halvasti? Kas kultuuriinimesed on õpetajatest ja meditsiinitöötajatest aremad või on selles valdkonnas lihtsalt „kruvid nii kõvasti kinni keeratud"?

Kultuurivaldkond tervikuna koosneb väga paljudest üksteisest väga erinevatest osadest. Maanteemuuseumist jäähokikoondiseni. Mis neid seob? Seob see, et nad kõik söövad vähemal või rohkemal määral ühest ja samast peost. Sellest peost sõltub vähemal või rohkemal määral nende kultuuriosade heaolu või eksistents üldse. Selle tulemusena sumisevad inimesed, kes on seotud kultuuriga, nagu herilasepesa, aga tõde välja öelda keegi ei julge. Ei julge sellepärast, et kardetakse oma töökoha, organisatsiooni, sõprade jne pärast. Kultuuriministeeriumi karistuskämmal käib karmilt üle kõigist eelarvetest ja neist inimestest, kes ei ole kuulekad ja alandlikud. Vahendeid ei valita. Ja niimoodi kaob igaüks, kes oma organisatsioonile nutsu on kätte saanud, vaikselt oma tegemiste juurde, samal ajal süües ja salates.

Enesealalhoiu vaatevinklist võib sellest ka aru saada. Iga üksik lüli kultuurimaastikul on tähtsusetu mutrike, kes üksi ei esinda paljut ja kes piisavalt tundliku haistmise puudumisel ajaloo prügikasti visatakse.

Peame jõudma sinnani, et inimesed saaksid pühenduda oma tööle ja et nende muresid pandaks tähele, mitte laskma neil elada nagu äraaetud hobused, kus äraelamiseks tehakse põhitöö kõrval „haltuurat" erasektoris. Nii ongi enamikus kultuuriasutustes veel termin haltuura kehtiv.

Kui palju on praegu puudu töökäsi kultuurivaldkonnas? Kas sarnaselt meditsiinitöötajate ja politseinikega on lahkumus selles valdkonnas suur?

Ma arvan, et tänaseks on masu tõttu viidud kultuurivaldkonnas läbi suured koondamised ja probleemiks on töö eest makstav tasu.

Iga kultuurieriala esindaja ei saa Eestist välismaale, parematele jahimaadele lahkuda juba ainuüksi keele tõttu. Kuigi näiteks muusikutel on see võimalus olemas, ja paljud neist on ka meie riigist välismaale tööle lahkunud. Kultuurivaldkonnas on inimeste liikuvus, ärakäimine ja enesetäiendamine tavapärane, sest looja peab pidevalt ennast arendama ja võitlema oma eksistentsi eest.

Tooge palun välja esimesed viis asja, mida muudaksite kultuuriministriks saades, et olukord selles valdkonnas pisutki normaliseeruks.

Esiteks - kultuuri, spordi, hariduse ja tervishoiu toetamist ettevõtete poolt tuleks käsitleda kui investeeringut. Ehk, kui täna on ettevõtjal investeerimine ettevõtte arendusse maksuvaba, siis maksuvaba või maksusoodustusega peaks olema ka eelnimetatud valdkondade toetamine. Tänaste seadustega on sponsorlus ja heategevus aga topeltmaksustatavad.

Teiseks - tuleb taastada sooduskäibemaks teatri- ja kontserdipiletitele või kompenseerida käibemaksuvahe riiklikult olulistele kontserdi- ja etendusasutustele.

Kolmandaks - palgad peavad olema kultuuriasutustes väärtustatud, sealhulgas ka tehniliste ja administratiivtöötajate palgad. Need inimesed, kes meie rahvuskultuuri säilitamise ja edendamise eest hoolitsevad, peavad olema hoitud. Nad peaksid saama rahulikult toimetada oma töövaldkonnas ega tohiks killustada end.

Neljandaks - Kultuuriministeeriumi osa riigieelarves peab tõusma tagasi tänaselt 2,02 protsendilt 3 protsendini, nii nagu see oli 2006. aastal.

Ja viiendaks - kindlasti koorub palju olulisi ideid edasisteks sammudeks välja ka kultuurikonverentsil „Mis on omakultuur?", mis algab Linnateatri Hobuveskis 18. septembril kell 14.00. Sellel üritusel astuvad üles Hans H. Luik, Marika Valk, Tõnu Viik, Riho Soonik, Artur Talvik, Ott Karulin ja Meelis Pai.

Kui suur on onupojapoliitika kultuurivaldkonnas? Vaadates, kuidas ühed ja samad inimesed pidevalt pälvivad rahalist toetust oma projektidele (a la Ilmar Raag, Elmo Nüganen jne.), siis tundub see olevat suur. Kas see võib olla tingitud sellest, et raha eraldatakse üksnes nendele kultuuritegelastele, kes oma tegevuse kaudu rõhutavad parempoolsete loodud Eesti kuvandit ja ajalugu?

Ega andekaid nii väikese rahva kohta ei saagi olla palju. Võib-olla tundub, et mõnda finantseeritakse liiga, aga võib-olla tuleks neid veelgi rohkem toetada.

Tulemusi ei saa siin mõõta ühe mõõdupuuga. Nii ei saa ka rahaeraldamine olla võrdne. See on ainult pluss, kui seda, kes on midagi saavutanud, tunnustatakse edasi. Peaks olema veel rohkem võimalusi lootustandvaid andeid märgata ja toetada. Tuleb kasta seda, mis kasvab! Ehk - me peame märkama andeid juba väga noortena ja neisse panustama.

Nimetage mõni väljapaistev ja andekas loome- või kultuuriinimene, kellest praegu meedias kõneldakse häbematult vähe.

Kui suudaksime viia kultuuri toimimise rütmi tasakaalu, siis suudaksime näha inimest ja hinnata tema väärtusi enne, kui tema loometöö on katkenud või, veel hullem, kui ta on lahkunud igaveseks.

Kõik loomeinimesed ei saa surra laval. Riik peaks hoolitsema nende eest, kes eri aegadel Eestile au ja kuulsust on toonud. Publik ju vananeb koos nendega ja armastab neid endiselt.

Igakord kui vaatan ETV saadet „Jüri Üdi klubi", kus tuimade nägudega lahatakse kultuuriteemasid, tekib mul küsimus: kas kultuurist saabki üksnes nii igavalt ja preislikult rääkida? Mida arvate sellest saatest ja kuidas hindate Rahvusringhäälingu pakutavat kultuuriprogrammi üldiselt?

ERR-i uudistetoimetus võiks saada täielikult autonoomseks. Ta peaks olema neutraalne ning aus. Olenemata hetkel ilmnevast kallutatusest mulle ETV ja ERR-i areng meeldib.

Võib-olla tõesti ei ole „Jüri Üdi klubi" formaat kõige kirkam kriit karbis, kuid peab arvestama, et tegemist on nišisaatega, millel on oma vaatajaskond. Selles formaadis saadet, nii nagu ka kultuuriuudiseid, ei oleks erakanalis üldse kavasse võetud.

Mul on ettepanek ERR-ile: ETV või ETV2 võiksid öisel saatevabal ajal pakkuda pildigaleriid Eesti kunstnike maalidest ja skulptuuridest.

Miks loobusite näitlemisest? Mäletan teid Kristjan Koormani nimelise tegelasena 1994. aasta lavastusest "Wikmani poisid"? Siis näis, et teid ootab ees edukas karjäär näitlejana?

Arvan, et Nukuteatris töötades ja Nukumuuseumi rajades olen tänaseks andnud oma riigile rohkem jäävat, kui ma seda oleksin teinud näitlejana laval.

Küsis INDREK VEISERIK

[fotoallkiri]    KOOS POEGADEGA METSAS: „Neli tundi korjamist, ja talveks 30 kg mustikaid olemas. Tublid poisid mul!" võttis Meelis Pai Facebookis kokku ühe oma ilusa augustipäeva.

Jaga |