Nädala juubilar WLADYSLAW SIKORSKI 130

Šarmantne ja andekas Wladyslaw alustas haridusteed õpetajate seminaris. Järgnesid õpingud Lwowi Polütehnikumis. Tema esialgne eitav suhtumine armeeteenistusse muutus kohustusliku ajateenistuse läbimisel aastatel 1904-1905 kutsumuseks ja viis Austria sõjakooli, mille Wladyslaw lõpetas ohvitserina. Sikorski tegevuses polnud suure väejuhi teravmeelsust, ta täitis oma kohuseid lege artis ja oli pigem staabiohvitseri kui juhi tüüpi. Tema nooruses ei viidanud miski hiilgavale karjäärile.

Marssal Pilsudskiga (riigitegelane ja Poola sõjaväe rajaja) kohtus Sikorski esmakordselt salaorganisatsioonis, kus valmistuti relvastatud ülestõusuks Vene impeeriumi vastu.

Suurepärase organisaatorina alustas Sikorski  I Maailmasõja vallandumise järel Poola leegionide formeerimist. Sellest ajast algasid paraku ka tema vastuolud Pilsudskiga, mis takistasid hiljem Sikorski karjääri nii sõjaväes kui ka riigiteenistuses. Sikorski täitis küll edukalt erinevaid sõjaväelisi ameteid, kuid armeed juhtis reaalselt vaid 1920. aastal.

Kindral on Vabadusristi I liigi 2. järgu kavaler aastast 1922.

1922. aastal mõrvati vaba Poola esimene president Gabriel Narutowicz. Riigis valitses kaos. Tänu Sikorski diplomaatilistele oskustele sai temast Pilsudski nõusolekul lühikeseks ajaks peaminister. Põhiliseks sisepoliitiliseks ülesandeks oli maha rahustada pingelist olukorda ning viia riik kriisist välja. Paraku võtsid erimeelsused Pilsudskiga talt lõpuks kõik riiklikud ametid.

Aastatel 1928-1939 elas Sikorski tagasihoidlikult koos abikaasa ja tütrega väikeses maavalduses Parchanis ja pühendus kirjutamisele. Ta valdas võrdselt hästi nii mõõka kui ka sulge. 1934. aastal ilmus Sikorskilt rahvusvahelist tunnustust pälvinud raamat „Tulevane sõda", milles ta kirjeldas ülimalt täpsusega tulevase maailmasõja sündmusi. Teos tõlgiti mitmesse keelde ning venekeelne väljaanne kuulus sõjakoolides kohustuslikku lektüüri.

II Maailmasõja puhkemise järel viis poolakatele nii iseloomulik võitlusvaim Sikorski  Prantsusmaale, kus äsja ametisse nimetatud Poola president eksiilis  Wladyslaw Raczkiewicz kinnitas ta juba 30. septembril 1939  eksiilvalitsuse peaministriks. Sikorski oli sellele kohale ideaalne valik. Puhta südametunnistuse ja rikkaliku teadmistepagasiga, tulnuna opositsioonileerist ei lasunud tal sõjaeelse valitsuse vastutusekoormat. Poola riik hävitati ju kolme nädala jooksul ning valitsus põgenes Rumeenia kaudu laia maailma.

Sikorski valitsuskabinet moodustati peamiselt opositsioonipoliitikutest. Endale broneeris ta sõjaministri portfelli ja alustas kiiresti Poola väeüksuste formeerimist. Prantsusmaa, Inglismaa ja USA tunnustasid  Sikorski valitsust kohe. See mees suutis näidata, et Poola riik eksisteerib edasi.

Peatselt aga selgus, et eksiilvalitsus, võõral pinnal nagu ta asus,  pidi alluma kõigi oluliste ja vähemoluliste otsuste puhul liitlaste tahtele.

Prantsusmaa kapituleerumise järel siirdus valitsuskabinet Londonisse, kus Sikorski jätkas relvajõudude loomist. Sõja lõpuks ulatus Poola väe suurus juba 200 tuhande meheni.

1941. aastal lisandus liitlaste hulka Venemaa. Inglastele oli oluline liitlaste hea läbisaamine, kuid samas lasus neil vastutus Poola eest. Inglaste tungival soovitusel lendas Sikorski 1941. aasta detsembris Moskvasse, et sõlmida  Staliniga Poola-Venemaa vaheline sõpruse ja koostöö leping.

Pagulusvalitsuse juhina oli Sikorski oma kodumaal erakordselt populaarne. Ta oli miljonite poolakate usu ja lootuse kehastus ning vabadusvõitluse sümbol. Sikorski viimane depešš jõudis okupeeritud Poolasse 5. veebruaril 1943. Valitsusjuht pöördus erinevate vastupanuliikumise rühmituste poole ettepanekuga konsolideeruda ja tegutseda ühtse programmi alusel. Selline lepe sõlmitigi augustis 1943.

1943. aasta kujunes poolakatele eriti rängaks. Aprillis jõudis avalikkuse ette teade Katyni veresaunast. Sikorski nõudis selgitusi Rahvusvahelise Punase Risti kaudu, mis viis diplomaatiliste suhete katkemiseni Venemaaga. Inglastele ja prantslastele polnud tüli liitlaste seas meeltmööda.

Ignoreeriti Poola lakkamatuid nõudmisi leppida kokku sõjaeelsete piiride taastamises. Poolakad olid muutunud tülikaks. 12. mail 1943 lubas Churchill oma kirjas Stalinile peatseid muutusi Poola emigratsioonivalitsuse koosseisus.

Mässuga ähvardasid ka Nõukogude Liidu territooriumilt Lähis-Idasse suunatud Poola väeüksused. Kindral Sikorski lendas Lähis-Itta sealseid üksusi rahustama. See reis jäigi kindralile viimseks. 4. juulil 1943 kell 23.00 Gibraltarilt Londonisse startinud lennuk Sikorskiga pardal kukkus 16 sekundit hiljem merre. Töötamast lakkasid kõik neli mootorit. Kindral koos kaaskonnaga, kelle hulgas oli ka Sikorski ainus tütar Zofia Leśniowska, hukkus. Meeskonnast pääses ainsana elusana esimene piloot.

Sikorski surnukeha toodi merest välja veel enne keskööd, viidi Inglismaale ja maeti Nottinghami lähedale Newarki Poola lendurite kalmistule.

Spetsialistide arvates on tegemist tõenäoliselt kummalisima õnnetusega lennunduse ajaloos. Inglased viisid läbi katastroofi põhjuste uurimise, kuid selle tulemused salastati kuni aastani 2050. Kuna avalikkusele teatatud õnnetuse põhjused jäid ebaselgeks, tekkis arvukalt spekulatsioone. Mittevajalikuks osutunud liitlase kõrvaldamises kahtlustatakse nii Churchilli kui ka Venemaad. Ajaloolased ja filmid produtseerivad ohtralt subjektiivseid visioone kindral Wladyslaw Sikorski surmast.

17. septembril 1993 saabus kindrali põrm kodumaale ja maeti Waweli kuningalossi krüpti.

Kindral Sikorski on suurmees, kelle valis välja ajalugu ja tegi temast legendi.

RITA MAKAROVA

Jaga |