13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Maarjamaa tulevik sunnib lugemaJAAN VAHTRA, 18. august 2010Sattusin sirvima kirjastuse „Kentaur" poolt juba 2005. aastal luulesõpradele läkitatud Eerik Purje kogu „Tunglaid ja teri". Pole kuulnud-näinud, et meie äraostmatud kirjanduskriitikud oleks sellele 230-leheküljelisele raamatule ridagi pühendanud. Ilmselt jäid isamaalikud käed Eestist lennuväepoisina lahkunud, Austraalias hariduse omandanud ja Kanadas elupaiga leidnud (seega elu ja ilma näinud) eestlase mõtete kajastamiseks lühikeseks. Autor ise mainib ümbrispaberil: „Sooviksin väga, et mõistetaks, miks mõnes olukorras on seda mulda kaugelt kergem armastada kui ligidalt." Mõtisklegem sellest luuletuse „Maarjamaa tulevik" taustal.
Euroopa on me isamaa! Toompea kukkus kisama. Kodupind, mis meile kallis, unus ühinemisrallis, keel, mis kuldse kõlaga, maeti riigivõlaga. Rahvas julge, võitlusvalmis, endal poomispaela palmis, vahvus vajus vagana maarjamulda magama.
Euroopa on me õnn ja arm! Põues põriseb kui parm: Looja kõrgel, Brüssel kaugel, leinapisar läigib laugel, jälle nutab eesti hing, taustaks tahm ja tukiving.
Euroopa on me isamaa! Peaks veel üht-teist lisama: Brüssel juhib, Toompea tukub, euromünte kotti kukub, rajades uut uniooni pole vaja eesti krooni.
Vaprad vennad, mastitippu sikutagem eurolippu. Sini-musta-valget plagu nähtud juba omajagu. Hümniks jälle Maarjamaal saagu internatsionaal.
Raamatukogudes on see haruldaselt keele- ja sõnamängurikas raamat veel tutvumiseks olemas. Kellel pole Eestist ja elust selles „kama kaks", leiab sealt selliseid mahlakaid ütlemisi ja mõtlemisi, milliseid ei paku ükski omamaine reklaamifirma.
JAAN VAHTRA, Tallinn
Viimati muudetud: 18.08.2010
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
