Kas ikka mõtlesid enne, kui valima läksid?

Rein T.,      07. märts 2007


Pikalt-laialt arutletakse meil Pronkssõduri ümber. Valus on kogeda, kuidas teadjad inimesed hoiavad suu kinni, et mitte minna vastuollu enimpropageeritud seisukohtadega, sealhulgas peaministri omaga. Käib rahva lollitamine – meil polevat vaja teha muud, kui järjekordselt selgitada võõrastele oma ajalugu. Tõsist stsenaariumi ei tihka keegi välja tuua, sest siis kuulutataks sind kohe paariaks – Vene sõbraks (nagu oleks naabriga läbisaamine häbiasi).

Pronkssõduriga seotut tuleks siiski vaagida roosade prillideta, sest vandaalitsemine selle monumendi kallal kätkeks Eesti jaoks tõsiseid tagasilööke.

Riigis algaksid kaklused eri rahvustest noorte vahel, oleks laipu ja sante. (Kerge algus on juba Tartus ja Tallinnas tehtud). Pruugib ainult sellisel „vesiväraval" avaneda, kui sellest saaks aastatepikkune „verivärav". Algaks massiline igasuguste mälestusmärkide hävitamine, koos sellega paisuks inimestevaheline vaen töö- ja elukohtades. Munder ei muuda rahvust.

Venemaa saaks ajendi sulgeda piiripunktid kaubaveoks.

Gaasikraanid keerataks kinni või küsitaks gaasi eest hinda, mida me ei suudaks maksta. See jutt, et energiakandjaid ei sünni kasutada poliitilistel eesmärkidel, ei veena kedagi ja sobib vaid suurriikidele. Vara omanik võib ju oma kaupa müüa kellele tahab ja mis hinnaga soovib. Naftatransiit suunataks Läti ja Leedu raudteele (Läti on piirilepingu sõlmimiseks valmisolekuga selleks juba ettevalmistused teinud).

Rahvusvahelisel tasandil ei saaks me isegi moraalset toetust, sest ükski riik ei õigusta fashismi ega mõista Teise maailmasõja võitnute mälestusmärkide mahavõtmist. Proua Merkel lubas algatada kõigi Hitleri-Saksamaa aegsete sümbolite täielikku keelustamist kogu EL-is. Sakslastel on ka Berliinis kõrgel sambal Vene soldat, mille jalamile viiakse ka kõrgete külaliste poolt pärgi. Eestile vibutataks sõrme ning antaks mõista, et oleme oma rahvusliku uhkusega käki kokku keeranud, mõtlemata, mis on selle hind.

Mida me võidame ja mida kaotame? Pronksist võib euromünte vermida nagu tehti Peeter I kujust kunagi Eesti peenraha. Tõnismägi saaks lahti okupatsioonisümbolist ning käremeelsed saavad hõisata, kui sealsed luud-kondid teise kohta või Venemaale maetakse.

Eestlane olla oleks uhke, aga kas ka hää? Idanaabrilt gaasi ei tuleks, masuuti ka mitte. Töösse jääksid ainult põlevkiviküttel elektrijaamad. Ülekoormuse tõttu langeksid rivist välja alajaamad. Soomega ühendav uus kaabel on nõrguke; ega muidu räägita vajadusest teise järele. Ja mõeldud oli see rajatis ikkagi põlevkivielektri kiireks rahakstegemiseks. Ka ei hiilga Skandinaavia elektri ülejäägiga. Kariloomad, sead, kanad hukkuksid, sest käsitsilüps on minevik ja sööda valmistamine ja etteandmine on mehhaniseeritud. Lihakombinaadid oleks ilma elektrita jõuetud. Leivaahje püütaks kiirkorras puidule üle viia. Jahvatamata teradest saab kodus keeta väga tervislikku täisteraputru, aga linnarahval poleks millegagi potti sooja panna. Tööstus poleks võimeline midagi tootma ning välisomanikud evakueeriksid seadmed ja toormaterjali. Elektrirong, tramm ja troll jääksid jalgu ning saaksid katki pekstud. Turism lakkaks, sest näljaturism ei ole popp. Eesti riik kaotaks elanikkonda rohkem kui küüditamise ja põgemisega. Töötu rahvas, kes vähegi suudab, pakuks ennast võileivahinna eest Euroopa Liidus. Rahakad kaoksid koos oma ja riigi rahaga soojale maale ega tahaks kuuldagi, et ollakse Eestist pärit, sest eestlasest on saanud Euroopa jobu.

Kuidagi vaevaliselt me oma elu siin aastakümnetega ära korraldaksime, võlga ja abi vastu võttes. Need, kes veel omavahel eesti keelt kõneleksid, jääksid vaidlema selle üle, kuidas küll said Riigikokku ja valitsusse nii mõtlematud inimesed, kes ühe eestlase näo järgi tehtud kuju pärast tõmbasid oma rahvusele vee peale.

Ega Sina ole sellisele arengule kaasa aidanud, tehes valimisotsuse enne, kui mõtlesid?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (25)