Üksinda ja üheskoos. Jõulumõtisklus

Jõuluajal õnnetuid ja üksikuid inimesi nähes mõtled paratamatult, kas tõesti pole kedagi, kes neidki meeles peaks, hingevalgust jagaks. Samas on tänases maailmas ju kerge ennast üsna väikese vaevaga ükskõik kui koguka kogukonna liikmena tunda või selleks saada. Internetiajastul võid soovi ja oskuste turvil iga hetk kasvõi kogu inimkonnaga ühendusse astuda, seda joovastavat globaalosalust jagada. Sestap pole pealiskaudsel vaatlusel mitte iga üksikuna näiv inimene päriselt kõigist ja kõigest eraldatud. Pole ju võimatu, et ta suhtleb üksi ja omaette tegelikult paljudega, ning on võimalik, et väga olulistel teemadel.

Samas on aga kummalisel kombel tänases maailmas tuntud ja tunnustatudki liidreid, kes, vaatamata oluliste teemadega pidevalt kõigi huvifookuses olemisele, oma riigi rahvarikkusest ning osakaalu kaalukusest hoolimata on kuidagi üksi, koguni teiste poolt tõrjutuks jäänud. Vaatamata keerukusele on aga neidki rahvajuhte võimalik aidata. Seda saavad valimispäeval teha demokraatlike riikide rahvad ise.

Kuid on ka tõepoolest väga üksikuid ja abi vajavaid inimesi, kes erinevatel, mõnigi kord neist endist mitte olenevatel põhjustel, on üksi jäänud või jäetud. Kolleegide, sõprade, sugulaste, kiriku või koguni riigi poolt. Selliseid inimesi tuleb alati ja igal pool aidata ning abistada. Eriti aga jõuluajal, mil kõrvalejäämine erilise valu ja intensiivsusega ennast meelde tuletab. Õnneks on meie seas ikka ja alati olnud inimesi, kes teisi nende hädades aidata tahavad. Ning mitte pelgalt hea sõna või sõbraliku tähelepanuga, kuigi seegi on oluline. Oma väärtuslik osa on abistamistegevuses kirikul.

Mõnigi meist on arvamusel, et ega õiget jõulutunnet lumeta talvel meie hinge ei sigine. Kui jõulude tähendus oleks lumerohkusest sõltuv meteoroloogiline nähtus või seisund, poleks jõule soojadel laiuskraadidel kunagi tähistatud. Polaaraladel elataks aga katkematus jõulumeeleolus, mida ju samuti võimatu ette kujutada.

Jõulude tähendus on muus ning on oluline ka neile, kes niiväga usklikud pole. Sel erilisel ajal meenub ka halli habemega taatidele kauge lapsepõlv, mil nemad olid väikesed ja nende vanaisad halli habemega. Meile kõigile aga meenub inimkonna lapseiga, mil kõik oli alles ees, – paljud vead, kuid ka head teod tegemata, avastused aimamata.

Inimkond pole tänase päevani üheselt kindel, kuidas kõik tegelikult alguse sai. Kas suure lõpmatuse valla päästnud kaootilise paugu või suursuguse plaani tõttu, mis tegelikult küll ülipauku ei välista. Tahtmatult tekib ju küsimus: mis või kes oli enne Suurt Pauku? Teadlased räägivad, et lisaks universumile on olulisi märke ka multiversumist, lõputuist paralleelmaailmadest, mis, nii uskumatu, kui see ka tundub, ei välista, et kusagil meist väga kaugel või ehk hoopis ootamatult lähedal süüdatakse jõuluootuses ühel teisel Eestimaal advendiküünlaid ja täpselt meiesugused inimesed otsivad pimedal ajal valgust ning inimlikku lähedust, peljates üksindust.

Pole päris võimatu, et see ongi nii, kuid lõpmatust on lõpmata raske ette kujutada. Küllap seetõttu tundub selline mõttekonstruktsioon täna veel paljudele võimatu. Kuid ärme unusta, et ka Giordano Bruno, Kolumbus, Kopernikus ja Albert Einstein, ka Martin Luther olid esiotsa üksinda. Täna peame neid üheskoos üksmeelselt inimkonna geeniusteks. Hoidkem oma meeled avatud, jätkakem tõeotsinguid nii üksi kui ka üheskoos! Rahulikku jõuluaega ja parimas mõttes rahutut aastat 2018 teile kõigile!

KESKMÕTE: Hoidkem oma meeled avatud, jätkakem tõeotsinguid nii üksi kui ka üheskoos!

ENN EESMAA,

Riigikogu aseesimees

Jaga |