Tõrge euroopaliku poliitika ülevõtmisel

ALLAN ALAKÜLA,      23. märts 2005


Keskerakonna initsiatiiv vasaktsentri erakondade konsultatsioonideks langes viljakale pinnale.

Tunduvalt viljakamale võrreldes eelmise korraga 2002. aasta jaanuaris, kui ei tekkinud isegi õiget jutuajamist. Seekord küll. Vasaktsentri kohtumise mõju tervele poliitmaastikule näitas laupäevane Isamaaliidu üleskutse parempoolsetele analoogseteks konsultatsioonideks. Samuti maailmavaatelisel alusel.

Miks läksid vasakud paremvalitsustesse?
1992. aastal põhjendasid sotsid parempoolsesse koalitsiooni minekut, et uute ja vanade parteide vahel tuleb uute võidu nimel ohverdada enda maailmavaade. „Plats puhtaks!" loosungi tähenduses olid „endised" ka need, kes Eestile iseseisvuse tõid.
Üleminekuaeg oli küll formaalselt lõppenud, aga loomulikult jätkus riigi ülesehitamine. Mitmed saksa keelest tõlgitud koodeksid polnud parem- ega vasakpoolsed. Omapärase astmeteta maksusüsteemi kehtestamine küll, kuid selle maailmavaatelist tähendust hakati laiemalt mõistma alles 1990. aastate lõpul. Rahva elatustase jätkas drastilist langust.
1995. aasta valimiste järel jäi KMÜ pärast Keskerakonnaga ja siis Reformierakonnaga proovimist vähemusvalitsuseks. Koonderakond deklareeris sotsiaalset turumajandust ja maaerakonnad rohkem sotsiaalseid väärtusi ning selle valitsuse ajal tundis rahvas esimest korda reaalselt elujärje paranemist. Mõlemal Laari valitsuse ajal, nii nagu ka nüüd, toideti rahvast ju sõnumitega makromajanduslike näitajate paranemisest.
1999. aastal kadus Koonderakond pildilt. Mõõdukad olid ühinenud Isamaast eraldunud Parempoolsetega ja nende parempoolsesse koalitsiooni minek mingeid maailmavaatelisi kõhklusi ei tekitanud. Enne valimisi loodud koalitsiooni ühendavaks ideeks oli seismine Keskerakonna vastu. Opositsiooni jäi ka maapartei.
2003. aasta valimiste häälte kokkulugemise ööl, kui Keskerakond sai 28 kohta, rõõmustas sotsiaaldemokraat Ivari Padar, et õnneks läks üks nende koht mitte vasakule, vaid paremale – Res Publicale. Kuigi parempoolsed said Riigikogus puhta enamuse, võeti koalitsiooni ometigi ka Rahvaliit ning Isamaaliit jäeti reservi.

Mida me kardame?
Tänases olukorras, kus kaks parempoolset jõudu – Reformierakond ja Res Publica – lämbuvad lepitamatus vastuolus, on tekkinud shanss vasakpoolse tuumikuga koalitsiooni tekkeks. Mõistagi eeldusel, et seni oma sotsiaaldemokraatlikku ja sotsiaalselt tundlikku ilmavaadet deklareerinud erakonnad tõepoolest selle elluviimist oluliseks peavad.
Kahtlusi, et sotsidele ja Rahvaliidule pole tegemist põhiküsimusega, tekitas enne justiitsministri umbusaldusavaldust kedratud jutt, et kõigepealt tulevat kaitsta demokraatiat ja alles seejärel oma valijaskonna huve.
Veel kümmekond aastat tagasi kehtis esmasena kindlasti demokraatia kaitse argument. Siis kui Eesti oli veel iseseisev riik, võinuks isegi kahtlus jõuametkondade mis tahes liialdustest olla piisav ministri umbusaldamiseks. Ja see oleks tõesti olnud olulisem parem-vasak skaalast. Täna pole see enam nii.

Pärast Euroopa Liiduga läbirääkimiste alustamist, rääkimata nüüd ELi liikmena, ei näe ma küll mingit võimalust, et meie siseriiklikud protseduurid demokraatia aluseid saaks rikkuda. Eesti on selleks liiga tihedalt seotud igasuguste Lääne struktuuridega.
Võtame näiteks kas või Itaalia. Nii nagu meilgi, on seal probleeme meedia tasakaaluga. Ka seal on suur osa meediast parempoolse valitsuse taga, on korruptsiooni, maffiat jpm. Euroopa Liidu liikmena on Itaalia aga neis küsimustes pidevalt ülitugeva surve all. Arvestagem, et Itaalia on ELi asutajaliige, üle keskmise jõukas ning seal on ligi 60 miljonit elanikku. Keegi ei kujuta ette, et Itaalia vasakpoolsed loobuksid oma programmist selle põhjendusega, et demokraatia on hädaohus. Pisikeses, Euroopa Liidu vaeseimas ja värskelt liitu astunud Eestis kardavad vasakpoolsed ometi demokraatia pärast. Isegi sedavõrd, et on nõus hülgama tänagi kogu oma programmi rakendamise.
Seda hirmu, et nii saavadki meil parempoolsed jälle enamuse, sotsidel ega Rahvaliidul pole. Mõlemad seisid Eesti astumise poolt Euroopa Liitu. Euroopaliku poliitika ülevõtmisel on tekkinud aga arusaamatu tõrge.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)