Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!

 USA president George W. Bush pole mingi ohmu, vaid Harvardi majandusdiplomiga riigijuht, kes saatis rahandusminister Henry Paulsoni Esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi ette põlvitama palvega, et juhtivad rahandusasutused kiiresti riigistataks. Nüüd püüab riik uute miljardite abil jõuliselt päästa ka autotööstust. Miks aga üldse sõideti valel kursil?

 Mis on „rahvuslik ideoloogia“?

Jaanuaris vannutatakse USA presidendiks Barack Obama, kelle väitel tuleb USA kurssi muuta. Sama tegi Suure Depressiooni ajal ka tollane USA president Franklin Delano Roosevelt. Tema rakendatud “New Deal”-poliitika põhines „rahvuslikul ideoloogial“, mille sisuks oli arusaam, et kapitalistlik majandus, mis põhineb inimloomuse ahnusetahul, on võimas jõud, mis võib hävitada ühiskonna, kui turufundamentalistliku ideoloogia järgi kuulutatakse majandus peamiseks. Piltlikult öeldes, pannakse eesel inimese kukile.

Teisalt võib majanduse energiat kasutada ka kogu ühiskonna hüvanguks, kui teda reguleerida ja suunata kasulikus suunas. Selleks ronib inimene (ühiskond) eesli (majanduse) selga ning ohjab ja juhib teda. Samas peab inimene hoolitsema, et eeslil oleks piisavalt süüa ja juua ning varjualune külmade tuulte puhuks. Samasugune põhimõte toimib hästi näiteks  sisepõlemismootoris, kus plahvatuse energia muudetakse kasulikuks tööks. USA tolleaegse eliidi tarkus ja strateegiline ettenägelikkus tõi riigi välja  kriisist ja pani paika ka need mehhanismid, mille abil USA kerkis maailmas hegemooniks.

Samas riigipoolsed regulatsioonid piiravad kapitali kasumlikkust. Kasumi suurendamise nimel on rahvusvaheline finantsoligarhia ja suurkorporatsioonid huvitatud riigi rolli vähendamisest. Selleks hakkas finantsoligarhia juba 1970. aastate algul ülistama Friedrich Hayeki – Milton Friedmani majandusfundamentalismi ja laiendama rahvusvahelist võrgustikku valitsusväliste organisatsioonide kaudu, kes üle maailma valmistasid ette neoliberaalse ideoloogia levitajaid. Nii on näiteks Eesti välispoliitilise orientatsiooni paika pannud Trilateraalse Komisjoni liikmed   Toomas Hendrik Ilves ja Harri Tiido.

Turufundamentalismi läbimurre saabus Suurbritannias 1978. aastal thatcherismi ja USA-s 1982. aastal reaganoomika kaudu. Dereguleerimisega suurendati küll kapitali kasumit, kuid tasapisi hakati ka läbi saagima ühiskonda koos hoidvaid sidemeid. Kui veel 1970. aastatel loeti õigeks moto “Mis on hea General Motorsile, see on hea ka USA-le!”, siis juba 1990. aastatel see enam paika ei pidanud. USA ärihuvid said rahva huvidest lahti haagitud.

Käimasolevas globaalses majanduskriisis mängisid minu hinnangul Hiina sajanditepikkuse mõttehorisondiga riigimehed USA selgelt üle. USA võinuks vältida karilejooksmiskurssi kaheksa aastat tagasi, valides presidendiks Al Gore'i, kelle väitel neoliberaalne ideoloogia viib iga natsiooni kuristikku. Al Gore'i valimisedu segas ahnus – taheti viimast välja pigistada, vaatamata selgetele ohusignaalidele.

USA jaoks kujunes George W. Bushi valitsemisaeg masendavaks. Kaotati hegemooni positsioon maailmas. Seda rõhutas ka äsjane Gruusia–Lõuna-Osseetia–Venemaa sõda. Tänavu USA seoses turufundamentalistliku ideoloogia krahhiga kaotas Hiinale ka vaimse liidripositsiooni. Kogu maailm hakkab pigem võtma eeskujuks Hiina majandusmudelit. Ükski riik ei pöördu enam nn Washingtoni konsensuse poole (peale Eesti kipspeade!).

Eriti raskete tagajärgedega on dollari positsiooni paratamatu kaotus peamise ülemaailmse reservvaluutana. Goldman Sachsi prognoosi järgi kaotab USA 2041. aastaks majanduses liidripositsiooni Hiinale.

Eesti riiklus on ohus

Praegusest majanduskriisist tulevad kõige paremini välja just padurahvuslikud riigid. Kahjuks pole nende seas Eestit. Põhjuseks on rahvusliku erakonna puudumine. Eesti taasiseseisvumisel oli ainuke rahvusliku ideoloogiaga erakond ERSP. Kiire pööre läänesuunas tähendas ka Lääne poliitilise kultuuri omaksvõtmist. Lääne poliitikuid on aga president Ilves iseloomustanud kui kergesti äraostetavaid. ERSP parlamendifraktsioon  ütles igatahes kaks nädalat pärast töölehakkamist avalikult lahti rahvuslikust valimisprogrammist ja ühines Mart Laari neoliberalistliku poliitikaga.

Täna on meil valitsuskoalitsioonis primitiivse neoliberaalse ideoloogia lipulaevadeks Reformierakond ja IRL, kelle liidrid ei ole võimelised ajaga  kaasas käima. Neil on muinasjutt turu imelisest iseregulatiivsest rollist  liiga tugevasti ajju kinni tambitud. Seepärast nad jätkavadki neoliberaalse majanduspoliitikaga, mis vaid süvendab majanduslangust.

Sammuks hävingu suunas on saanud peaminister Andrus Ansipi valetamine, et riigieelarve on tasakaalus. Suvel lolli mängimise asemel oleks tulnud hoopis hankida laenuressurssi väljastpoolt,  rahvusvahelistelt finantsturgudelt, et katta eelarvedefitsiiti ja kasutada oma reservi reaalmajanduse võtmeettevõtete kapitaliseerimiseks. Tuleb arvestada, et nii Maailmapanga kui ka IMF-i ressurss on üpris piiratud ja nad suudavad abistada vaid väheseid ettejõudnuid.

Algaval aastal ähvardab täituda Mart Laari ammune eesmärk – pankade likviidsuse likvideerimine –, mis paralüseerib kogu majanduse. Eesti ettevõtetel ja elanikel on ligi kahe aastase sisemajanduskoguprodukti (SKP) ulatuses võlgu, mis vajavad refinantseerimist. Välispankade kohalikel tütarpankadel selleks vajalikku ressurssi ei ole ja emapangad Rootsis on ise hädas. Rootsi on  majanduslanguses ja eurotsooni kuulumata ootab teda ees päris raske aeg.

Välisinvesteeringute sissevool on asendumas väljavooluga. Üheks selle põhjuseks on Eesti julgeolekupoliitika krahh. Venemaaga Gruusia moodi vaenutsemine, Lääne-Euroopa huvidele vastandumine ja USA kiire nõrgenemine on Eesti asetanud väga haavatavasse seisu. Seega on Ansipi valitsus ise kunstlikult loonud punnseisu, et allesjääv riigivara „paratamatu” abinõuna maha parseldada. Loomulike monopolide erastamine ju ongi neoliberaalidele kohustuslik programm dereguleerimise saavutamiseks.

Majanduslangus aga aina süveneb, sest maailma finantskriis pole veel kaugeltki lõppenud. Viimase lootusena on Ansip välja kuulutanud ülemineku eurole 2011. aastal, et kasutada seda krooni järsu devalveerimisena. See on  utoopia, kuna pole mingit võimalust järgmisel aastal eelarvedefitsiidist välja ronida. Pealegi on eurole üleminekul geopoliitiline tahk ja see eeldab Saksamaa heatahtlikkust, mida Eesti pole teps mitte ära teeninud. Tegelikult võib oodata hoopis eurotsooni-riikide poliitika karmistumist USA orientatsiooniga riikide suhtes.

Eesti õblukest „kasiinomajandust“ ähvardavad seega krediidiressursi puudumine, pankrottide laine, töötute arvu plahvatuslik kasv, sügav majanduslangus. See omakorda põhjustab sotsiaalse kriisi, mis ähvardab üle minna kaoseks. Eestlased pole enam nõus kartulikoori sööma ja venekeelne elanikkond boikoteerib Ansipi valitsust juba täna.

Eestis on mõistlikke poliitilisi jõude

Optimistina ei pea ma olukorda lootusetuks, sest Eestis on täna jõude, kes suudaksid pöörata riigilaevukest hukatuslikult kursilt. Kõigepealt torkab silma Keskerakond, kelle liider Edgar Savisaar on esitanud kriisiaja majanduse süsteemse hädaabinõude paketi. Võimalik, et ta tegi seda puht pragmaatilistest kaalutlustest. Samas vastab see kava täielikult „rahvusliku ideoloogia“ arusaamadele. Mõistlikke ettepanekuid on tulnud ka Rahvaliidult.

Tugev potentsiaalne jõud on kohalikud ettevõtjad. Globalistide poliitika soosib ju ainult rahvusvahelist finantsoligarhiat ja suurkorporatsioone, kes  ähvardavad kohaliku ärinduse laostada ja alla neelata. Ansipi valitsus lubab Eesti riigi rahaga toetada ainult välismaiseid panku, mitte aga Eesti ettevõtteid. „Rahvusliku ideoloogia“ kohaselt on valitsus aga kohustatud kui lõvi võitlema kõikvõimalike nippide abil Eesti ettevõtete ellujäämise eest. Rahvusliku poliitika potentsiaalseks toetajaks on valdav enamik Eesti rahvast. Samuti on vaja esitada mitte ainult „rahvuslikul ideoloogial“ põhinev majandusprogramm, vaid ka terviklik integratsiooni-, haridus-, sotsiaal- ja välispoliitika.

Kriisisituatsioonis tegutsemine nõuab üheaegselt kõikide probleemide  lahendamist. Nii näiteks pole praktiliselt võimalik tagada krediidiressurssi, kui pole muudetud strateegilist geopoliitilist orientatsiooni Saksamaa kasuks. Ning kogu majandusproblemaatikaga tegelemisel pole vähematki mõtet, kui kohe esimesel päeval ei hakata rakendama rahvuslikku demograafiaprogrammi, sest ainult kasvav rahvastik on püsiva majanduskasvu stabiilseks aluseks.

Poeet Gustav Suitsu sõnastatud eestluse ideeline programm, mille panin selle artikli pealkirjaks, annab ka täna võtme Eesti ees seisvate väljakutsete lahendamiseks. Peame sisepoliitikas hoolitsema, et Toompeal ja Kadriorus istuksid rahvuslased, aga mitte globalistid. Eesti välispoliitika tuleb orienteerida Euroopa Liidu tuumikriigile Saksamaale.

ROMAN UBAKIVI, poliitikavaatleja

[fototekst]  HIINA MAJANDUS ÕITSEB: Majanduskriisis on Hiina selgelt USA üle mänginud. Pildil 1970. aastate kalurikülast võimsaks suurlinnaks tõusnud Shenzhen.

Jaga |