Töövõimereform – riiklikult tähtis alandus

Töövõimereform kukkus eelmisel, Reformierakonna ja IRL-i valitsusel, läbi. Minister Hanno Pevkur alustas, Taavi Rõivas jätkas, kuid midagi välja ei tulnud. Ei pidanudki tulema, sest alustama oleks pidanud sotsiaalhoolekande seadusest ja tagama inimestele vajalikud tugiteenused. Paralleelselt oleks pidanud valmima tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Tegelda tulnuks ajutise töövõimetuse ümberkorraldamisega, puuetega inimeste haridusküsimusega, ning loomulikult ka omastehooldajate probleemidega. Alustati hoopis lõpust. Nüüd äkki on meeletult kiire! Euroopa raha on vaja kätte saada, valitsuse ametiaeg on lõppemas ja kõik, mis tegemata, pannakse justkui kirja hea tahte leppesse, et küll järgmine valitsus tuleb ja teeb ära. Väga naiivne lootus.

Tänane töövõimeseadus tegeleb põhiliselt töövõimetuspensionäride rahaliste hüvitiste ümbervaatamisega, s.t töövõimepension asendatakse sageli madalama töövõimetoetusega, mida hakatakse teatud sissetuleku puhul millegipärast vähendama. Miks seda tehakse? Puudega inimesel lähebki ju suurem osa rahast puudest tulenevatele lisakuludele. Pole mõtet ju tööl käia, kui tuleb peale maksta!

Esmane eelnõu nägi ette, et toetus pidi hakkama vähenema juba 641-eurosest palgast. Seepeale tulid puuetega inimesed karkude ja ratastoolidega esimest korda Toompeale. Esimest korda Eesti Vabariigi ajaloos protestisid vigased ja abitud inimesed. Miks valitsus pidi neid õnnetuid niimoodi alandama? Õudne häbi on. Ja piinlik ka.

Ega valitsusel ei jäänudki muud üle, kui seda piiri tõsta. Aga ikkagi – juba 1325-eurost alates kaob toetus üldse ära. Miks? Sellest aru ei saa. SaarPoll on otse välja öelnud, et sellisel kujul toetused ei paranda puuetega inimeste toimetulekut, vaesumine suureneb veelgi ja sellest tulenevalt ka terviseprobleemid.

Praegu eksperimenteeritakse 100 000 inimesega, ja kui juurde panna veel hooldajad ja abistajad, võib-olla ka lähisugulased, kellest erivajadusega inimeste elu otseselt sõltub, on hädalisi veelgi rohkem. Ka Töötukassa juht Meelis Paavel ütles välja, et ilma sotsiaalteenusteta see reform ei õnnestu. Kuidas need inimesed oma töökohale saavad, kui puuduvad invatransport, isiklik abistaja, abivahendid, viipekeele-tõlk jm abiteenused? Seda raha ei jätku ju Peipsi äärest Vändrani. Meil pole nii palju spetsialiste. Rehabilitatsiooniteenust näiteks hakatakse 2016. aastal osutama 509 inimesele. Aga kui palju abivajajaid on kokku? 15 000 inimest tahetakse kohe tööle panna. Korrutage, ja te saate vastuse.

Ilma omavalitsusteta, ilma abiteenuste standardite kehtestamiseta ja ilma rahata see reform ei toimi. Tööandjatega täiendavaid kokkuleppeid pole. Kust siis ikkagi erivajadustega inimestele need töökohad ääremaadele tulevad, kui neid pole tervetelegi?Raha tuleb Euroopast tõesti üsna palju, aga kust võetakse see raha peale aastat 2020, kui Euroopast enam peale ei tule? Need on vastusteta küsimused.

Miks ikkagi kumab läbi varjatud soov see reform kiiruga läbi viia? Kas tõesti tahetakse need ääremaadel puudetoetustest virelevad inimesed välja selekteerida ja terveks tunnistada? Neist saavad tavalised töötud, ja riik rahaliselt võidab.

Õigesti ütles Patsientide Esindusühingu juht Pille Ilves, et Eesti puuetega inimesed on tööga hõivatuselt niigi paljudele riikidele eeskujuks – kolmandal auväärsel kohal. Meie aga sunnime neid. Neid pole vaja sundida! Nad ju tahavad tõesti töötada.

Põhiküsimuseks jääb abiteenuste kättesaamatus ja rehabilitatsiooni vähesus. Selleks, et puuetega inimesed koduseinte vahelt välja tuua, on vaja väga palju suuremal määral invatransporti, isiklikke abistajaid, vaimupuudega inimestele tugiisikuid, viipekeele-tõlke jm abiteenuseid. Need ülesanded on aga pandud omavalitsustele, kiideldes, et selleks antakse 50 miljonit eurot. Selline summa viie aasta peale ja kõikidele omavalitsustele – see on vaid tilk merre. Muide, ka välisriigid, kust see reform on imporditud, on meid hoiatanud, et me ei kordaks nende vigu.

Keskfraktsioon tegi ettepaneku aeg maha võtta ja seaduseelnõud uuesti läbi töötada. Sotsid ja Reformierakond meie ettepanekut ei toetanud. Puuetega inimeste eestkõnelejad on öelnud, et reformiseaduste vastuvõtmine seab küsimärgi alla isegi Eesti riigi kestlikkuse, sest nii vaenulikult ja alandavalt ei tohiks võimuesindajad kõige haigematest inimestest üle sõita.

Kahjuks käivitab võimuliit teerulli juba 19. novembril uuesti – seadused võetakse jõuga ja häälteenamusega vastu.

KESKMÕTE: Põhiküsimuseks jääb abiteenuste kättesaamatus, rehabilitatsiooni vähesus ja töökohtade puudumine ääremaadel.

MARIKA TUUS-LAUL

Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, Keskerakond

Jaga |