Kes kellele kui hästi või kui pahasti ütles

Udo Knaps, Märjamaa,      27. september 2006


Milliste eetikanormide alla mahuvad väljendid, mida professor Marju Lauristin on kasutanud oma Rahvarinde-aegse võitluskaaslase Edgar Savisaare ja Keskerakonna, samuti president Arnold Rüütli halvustamiseks (nt 1. septembri Postimehes)? Isegi professori poolvend Jaak Allik ei pääsenud terve nahaga. Käiku läksid sellised väljendid: „demagoogiat appi võttes sülitada", „demagoogia ja künism", „totalitaarne poliitiline kultuur", „poliitiline egoism ja paranoiline teiste kahtlustamine", „temataolise autoritaarse ja läänelikku ühiskonnakorraldust võõristava juhi", „sihiteadlikult õhutatav vaen väliseestlaste vastu" jne. Ainult raadiojaama Vaba Euroopa koolitusega ja parempoolsete vaadetega presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves sai kõvasti kiita.
TR? ajakirjandusosakonna professorit Marju Lauristini on nimetatud Eesti ajakirjanduse emaks. Eks on ju siis loogiline, et ülikoolist võrsunud noored ajakirjanikud on valdavalt oma parempoolse ilmavaatega ema nägu. Võib-olla siit saamegi vastuse küsimuste küsimusele: miks on kõik Eesti keskajalehed ja tervikuna kogu meedia paremale kreenis?
Eesti Päevalehe eelmine peatoimetaja Priit Hõbemägi ütles Terevisiooni saates: selles polevat midagi halba, kui ajalehtede toimetused on parempoolse orientatsiooniga; määrav olevat ajalehe sisu. Jah, kuid enamasti kaldub sisugi sinna, kuhu toimetuskollektiiv. Kuna Eesti keskajalehtede kõik juhtniidid on parempoolsete käes, siis parempoolse kallakuga järelkasv sobib neile ideaalselt; teisitimõtlejaid lihtsalt ei võeta keskajalehtedesse tööle.
Näiteks suurest Postimehe ajakirjanikekollektiivist on täna vanameister Rein Veidemann vist ainuke „valge vares", kes ei kirjuta Keskerakonnast ja Edgar Savisaarest halvustavalt. Postimehe ajakirjanik Andres Keil tõdeb samas 1. septembri lehes Savisaart ironiseerides: „Ja ma tunnustan ka Savisaare geeniust. Tõsi, jõuetu pisaraga kurgus." Vihkamine või jõuetu kurbus peavad suured olema, et sellist tunnet tunda. Minul näiteks oli jõuetu pisar kurgus vahetult enne eelmisi Riigikogu valimisi, kui menukirjanik Kaur Kender astus üles Keskerakonda laimava üllitisega korraga kõigis keskajalehtedes (välja arvatud Postimees) või kui pealinnas lavastati keskerakondlasest abilinnapea demonstratsioonkäerauastamine ja „juhuslikult" oli kohal kogu parempoolne meedia. Jõuetu pisar tuli kurku, kui Keskerakonnast lahkusid korraga mitu parimat meest ja naist. Kulub vist veel paarkümmend aastat, enne kui avalikustatakse, kes selle kollektiivse lahkumise tegelikult organiseeris ja kes olid need kavalad niiditõmbajad.
Nii et noori kasvatame täna sama range parteidistsipliini alusel, nagu seda sai tehtud aastaid tagasi üheparteivõimu ajal. Mis siin veel noortest rääkida, kui juba pärislapse käest alles hiljuti küsiti Kohtla-Järvel: „Miks sa oma direktorit ei armasta?" Vastus kõlas nagu pioneerimaleva pidulikul rivistusel: „Ta on kommunist!"
Huvitav, kuidas proua Lauristin suhtuks oma tudengitesse, kui ühel hetkel kogu auditoorium tõuseks püsti ja osutaks näpuga: „Ta on kommunist!"
Pole kuulnud, et keegi oleks kunagi sotsiaaldemokraat Marju Lauristinile tema pikka kommunistlikku minevikku meelde tuletanud.
Aga nagu öeldakse: meil tasuta lõunaid ei ole! Sa võid olla kui tahes punase minevikuga ja musta südametunnistusega, aga piisab vaid, kui annad lubaduse ja näitad seda ka oma tegudega, et vihkad Savisaart ja Keskerakonda. Sellest piisab siis kindlaks garantiiks, et sinu punast minevikku mitte keegi ja mitte kunagi enam su nina alla hõõruma ei hakka.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)