Venemaa ja Eesti. Mis segab meid olemast sõbrad?

Radissoni konverentsikeskuse saal Tallinnas oli 20. juunil pungil ja rahvast aina tuli juurde. Seisti juba seinaäärtes, toodi lisatoole. Nagu ikka, polnud „Impressumil" publikust puudust. Räägiti, et ukse taha jäi kolm korda samapalju. Seekordki paistis rohkesti platsis olevat „nuuskureid": äkki leiab midagi korraldajaile kaela määrida, et saaks ära keelata.

Erudeeritud mees veenas oponente raudse loogikaga (tal on ka lennundusinseneri diplom), oma vääramatute põhimõtetega. Kuigi tema telesaade „Otsustage ise!" on eetris hilisõhtuti, on sel alati miljoneid vaatajaid.

Kokkutulnuid jälgides võis lausa füüsiliselt tunnetada, kuipalju pulbitseb inimestel hinges! Kui palju ülekohut võib vaikides kannatada!

Mul jäi Ševtšenko esinemisest eriti kõrvu fraas „Kui kurjad inimesed on koondunud ühte, et teha kurja, siis miks mitte koonduda headel inimestel, et teha head?"

On ju head tõepoolest nurka surutud, sest nende eetilisus ei luba halvaga kaasa nokutada, nad ei soovi silmakirjatseda. Ja senikaua, kui on vaguraid, on vastaspoolel hea laamendada. Pole põhjust arvata, et räigetel häbi hakkaks. Poeeti parafraseerides: „... andis neile oma vaeva, higi ja vere, nemad juba tema eest ei kaeva, nad ei ütle talle isegi tere."

Millest rääkis Maksim Ševtšenko?

Kaheksakümnendatel viibis ta tihti Tallinnas, kus toimus huvitavaid diskussioone. Samuti oli ta siin saatuslikul 1991. ja 1996. aastal. Kohtus Lennart Meri, Aleksiuse ja Arnold Meriga. Kõik kolm, tolleaegse Eesti sümbolid, olid lootusrikkad, rääkisid Eesti ilusast tulevikust. Mitte niisugusest elust ei unistanud nad, nagu on välja kujunenud Balti riikides. Kui kuuled, kuidas Riia raadios kiideldakse, et Iirimaal keegi lätlane töötab kusagil farmis ja peremees maksab talle ainult kolmandiku väiksemat palka kui omamaalasele, siis lööd käsi kokku! Ometi ju lätlasest sulane omal ajal unistas, kuidas saada lahti oma alandavast seisusest? Nüüd ollakse samas tagasi, pealegi võõral maal! See on kibe tulemus. Jah, 20% ehk rõõmustab, et on saanud parema elu peale, aga ülejäänud?

„Ma ei kavatse siin Pribaltikale meelitusi hakata jagama - mind huvitab, miks nii toimub?" kuulutas Ševtšenko. „Miks end kõigi kaitsjaks tituleerinud Euroliit vaatab tuimalt pealt, kui liikmesriikides rikutakse põhiseadusi ja elementaarseid euronõudeid?"

Külaline puudutas ka rahvusprobleeme. Küllatulekusooviks oli tal muu hulgas lähendada eesti ja vene kogukonda, kes kahjuks on teineteisest eemaldunud.

Kohutavate tagajärgedega on lähiminevikus olnud Vene ja Balti (sh Eesti) ärikate kriminaalne, algul illegaalne, nüüd aga seadustatud tegevus, mida miskipärast nimetatakse investeerimiseks... Muidugi aetakse põsed punni ja väidetakse, et majanduslikud õigused on ju kõigil olemas, mispeale ütleks: orjanduslikus Rooma riigis olid ka orjadel majanduslikud õigused. See õiguse-jutt tuleb enamasti lagedale siis, kui on kasud mängus.

Kainelt vaadates tuleks kõik uuesti üles ehitada. Kaitsta sealhulgas ka teineteise kultuuri. Vastastikku, nii et venelased hoiavad eesti kultuuri au sees ja eestlased vene kultuuri. On ju kultuuriinimeste sidemed ulatunud üle sajandite. Otsiks uuesti üles selle, mis lähendaks naaberriike. Miks mitte rajada üheskoos korralik maantee Riia-Moskva? Või Petserisse ja Pihkvasse? Luua koos seltse, majanduslikke ja kultuurilisi ühendusi? Kui ikka laenaks arengumudeleid lähemalt? Miks peaks otsima neid Ameerikast, Hollandist või Singapurist? Pole vaja laenata võõrast, tuleks lähtuda oma maade reaalsusest, konkreetsetest tingimustest ja vajadustest.

Gorbatšovist ja Castrost

Ševtšenko puudutas ka konkreetseid valitsejaid.

Gorbatšov olla tema sõnul olnud tühisus ja teinud vahel selliseid otsuseid, mille kohta võib öelda, et „naine, keda ta väga austas, soovitas nii". Parteinomenklatuuri-naised uurisidki horoskoope, müstika oli nende pärusmaa, ja nad mõjutasid oma kõrgel postil olevaid mehi.

„Kahepalgelisi ma ei talu," kinnitas esineja. „Neid oli perestroika algul palju, näiteks Gaidar ja Tšubais. Päeval sõitsid inimeste ajudel, õhtul imesid viskit ja vaimustusid kirevatest hilpudest, Pariis oli unelmate tipp."

„Fidel Gastro on  äärmiselt huvitav inimene. Kahjuks teda aga varsti enam pole. Aga suhtleb ikka maailmaga, kui jõudu vähegi leiab. Väga vasakpoolsete vaadetega inimene. Kuidas teda on püütud hävitada, aga ükski tina teda ei võtnud. Olla vasakpoolne - see on väga suur vastutus, neil peab olema väga suur hingejõud," märkis Ševtšenko.

„Kodanlik demokraatia on vaid näitemäng, poliittehnoloogia, kätteõpitud maneerid - selles etenduses kõik on raha peal väljas. Vene eliit ei usalda ühiskondlikke protsesse - Moskva ja Peterburi elavad oma elu, regioonides aga on konfliktid."

Saatuslikud 1990. aastad

Ševtšenko meenutas, et Tallinna sadam oli tolleks ajaks NLiidu suurim.  90-ndail aga algas Venemaal suur vargus, poolkriminaalne erastamine. Jeltsinism oli esineja hinnangul Venemaale purustava toimega.

1994. aastal demoraliseeriti Vene armee. Groznõi tehti maatasa. Seal lasti käiku kõik relvaliigid, peale tuumarelva. Hukkus tsiviilelanikkond, olukord võrdne genotsiidiga.

Relvaäril polnud enam piire. Eestis võis Venemaa äkkrikas, tõusik (нуворыш) näiteks osta metsa ja maad niipalju kui soovis. Mõnel on kasulik inimesi üksteise vastu ässitada. Ja seda teevad nimelt just selliste ostude mahitajad. Kodanikuõigustest pasundatakse silmakirjaks.

Jah, sulid on palju saanud, nad said Balti riikides kõike, mujal maailmas oleks sellised vangi pandud. Kui palju loodi narkoärikoldeid, mis siiamaani tegutsevad? Kui palju on patupesi, rahapesu, väärastuste propagandat? Pseudodemokraadid aga laiutavad käsi.

Kohtumisõhtu publikust

Inimesed janunevad targa sõna ja mõtteka arutluse järele. Ševtšenko oskab rääkida, iga kõvera küsimuse pareerib võimsalt. Inimesed, kes käivad „Impressumi" korraldatud kohtumistel, on jõud. Keegi ei karda enam siia tulla. Või ongi siin ainult need, kel enam midagi karta polegi? Tööd pole, raha pole, süüa pole.

Aga ei, siin käib ka ülikoolide õppejõude, tuntud ühiskonnategelasi, poliitikuid, jõukal järjel inimesi, ka üleilma tuntud rahvusvahelise instituudi rektor... Ja muidugi ka meedia ise. Üks õige ajakirjanik peab  teadma igat sorti mõttevoogusid. Kuigi süütule meediaklubile on mõned naljaninad püüdnud külge kleepida igasuguseid silte, pole ma, niipalju kui olen sinna juhtunud, kordagi midagi keelatut märganud: diskussioon käib, küsimused on huvitavad ja publik heatahtlik - ikkagi intelligents, enamuses vaimueliit. Nende peamine soov on, et inimestelt ei võetaks  seda viimastki, mis neile jäänud - nende ilusat, stabiilset minevikku. Samuti vastuseis sellele, et igasugused kukimukid ei oksendaks üle eelmise põlvkonna tehtut, mida nad siiamaani nii agaralt maha laristavad. Et Eesti tavapressis midagi huvitavat enam ei kuule, siis ongi need klubiüritused väikseks vastukaaluks, ja „Impressumi"  üritustele lausa tungeldakse.

Inimene, kel vähegi aimu igiväärtustest, ei talu enam vaikselt niisugust jõledust, mida vohab vastu igast meediatorust. Pukkikaranute ülistamist ja oma peaga mõtlejate mustamist. Kes seda saalitäit vähegi teadlikult oskas vaadata, tunnetas - see on jõud. Aga selle jõu on tekitanud „pukisolijad" ise.

Tõepoolest, kui kurjad inimesed, ahned ja moraalitud, on nii tihedalt koondunud, et veelgi rohkem kurjust laotada, siis miks mitte koonduda aatelistel, et sellele vastu seista?

ANNE RATMAN,  kohtumisel osalenu

Jaga |