Mati Hint Sirbis: Valitsuse kõrval vastutavad ka meedia ja haritlaskond

 Hint meenutab, et taasiseseisvumisaegse arvamusvabaduse ja kompromisside asemele on tulnud armutu sildistamine, võitlus kujutletud sisevaenlasega ja valmistumine viimseks võitluseks välisvaenlasega, kes võib-olla ei kavatsegi rünnata. „Ja miks ta peaks ründama, kui on võimalik seda maad tükikaupa ära osta ja niimoodi saavutada mõjuvõim?“

Hint paljastab, et Eestis töötavad palgalised anonüümsed kommenteerijad, kes on muutunud poliitilise süsteemi osaks. „…avalikkuse töötlemisel ongi tööjaotus kasulik – poliittehnoloogid tagatubades, kaikamehed kommentaariumides,“ ütleb Hint. „Häbiväärne on, et anonüümne kommenteerimine on ka Eesti „kvaliteetajakirjanduse“ osa. „Kvaliteetajakirjandus“ indutseerib vastutustundetut ja provokatiivset laimu ja etendab seejuures veel silmakirjalikult sõnavabaduse kaitsja rolli. Nii on loodud mürgitatud moraalse õhkkonnaga ühiskond, mis õhutab salakaebamist.“

Hint tsiteerib Martin Ehalat, kes 14.11.2014 kirjutas Postimehes, et peavoolumeedias on kohustuslik mõnitada Edgar Savisaart. „Savisaare halvustamine ja solvamine ei nõua poliitikutelt ja ajakirjanikelt mingit julgust. Vastupidi, julgust nõuab neutraalseks ja objektiivseks jäämise püüd. Isegi arukad inimesed kaotavad enesekriitika meele, kui on võimalus näidata ennast Savisaare vastasena,“ märgib Hint.

Hint meenutab ajupesu ja poliittehnoloogia meistriklassi kuulujatele meie iseseisvumisvõitluse ajalugu aastatel 1987–1991: IME (1987), Balti kett (1989), Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokolli omaksvõtmine Moskvas (jõululaupäeval 1989), iseseisvusreferendum (3. III 1991), 20. augusti iseseisvumisotsuse hääletamine ülemnõukogus (viimast halvustati ajakirjanduses kaua aega, kuni president Ilvese suunamuutmiseni, Edgari päevana), kirjutab Hint.

„Vähemalt need tähised, aga ka palju muud, on kõige otsesemalt Savisaare või tema juhitud Rahvarinde valitsuse algatatud ja läbi viidud,“ nendib Hint ja küsib: „Kas nende sündmusteta oleks Eesti ja Baltimaade iseseisvumisvõitlus olnud edukas? /---/ Kui palju on Eestis poliitikuid, kellel oleks sellega võrreldav teenete loend ajalukku anda?“

Samuti peatub Hint majanduse käekäigul ega jaga valitsusringkondade edu-usku: „…allhankemajandusest väljamurdmist ei ole näha, sõltuvus naaberriikidest ei vähene, rahva töövõimelise osa väljavool riigist on rahvastikukatastroofi mõõtmetega, aga propaganda räägib aina edasi Eesti eduloost. Võimulpüsimise nimel mängitakse hasartmängu Eesti tulevikuga. Nii ohtliku tee valimise eest langeb vastutus ka haritlastele. Muidugi ei tea keegi, missugune oleks Eesti, kui Eestit poleks üle 20 aasta valitsetud liberaalparempoolse maailmavaate vaimus, aga me teame seda, kuhu see maailmavaade on Eesti viinud: Eesti on kõige kiiremini riigi nimirahvust kaotavate riikide esireas.“

Kesknädal soovitab lugeda originaalartiklit tervikuna! Vt Mati Hint, „Eesti Nokia – negatiivne sünergia“, Sirp, 6. veebruar 2015

Jaga |