Arnold Rüütel esitles elulooraamatut

Juba kella poole kahe paiku algas suur rahvakogunemine. Paljud tulijad ostsid enne ürituse algust otse letilt värskeltilmunud teose, misjärel registreerisid oma kohalolu administraatorilaua juures ja sisenesid uhkelt ettevalmistatud konverentsiatmosfääri. Ees ootasid esialgu veel tühjad pingiread, mikrofoniga varustatud kõnepult ning selle kõrval pikk liniku ja lilledega ilustatud laud. Esinejatele olid keelekasteks valmis pandud pudelites joogiveed. Esitluseks kujundatud fuajee oli muudetud esinduslikuks konverentsisaaliks, mida täiendasid seinalt vaatavad arvukad värvikirevad maalid. Järjekord registreerimislaua juures venis pikaks.

Kasutasin juhust ja sirvisin ooteaja täiteks kõvade kaantega raamatut, mille esikaanel peategelase värviline pilt ning tagakaanel mõned lõigud tema elust ja arenguteest. Lõhnavate lehekülgede lehitsemine andis aimu, et teoses leidub ohtralt materjali Arnold Rüütli eluperioodidest ja poliitilisest karjäärist rahulikumatel ja murrangulistel aegadel, ideedest, märkidest, ohtudest ja suurvõitudest. Sellise erakordse elulooga on kõigil huvilistel juba ise võimalik kätelda, kui nad leiavad tee selle raamatu juurde.

Kell kolmveerand kaks saabus peakangelane Arnold Rüütel koos abikaasaga, särav naeratus näol ja kõigi jaoks hea sõna varuks. Alati sirgeselgne, kindla sammu ja optimistliku olekuga Eesti lähiajaloo suurkuju kätles paljudega, kes juurde astusid ja tunnustust avaldasid. Kõike seda jäädvustasid igast suunast väsimatult välkuvad fotokaamerad. Teostati ka videoülesvõte ning enne ametlikku osa jõudis osa ajakirjanikke ekspresidenti lühidalt intervjueerida.

Fuajee täitus Eesti poliitika ja ühiskonnaelu raskekahurväega. Kohale saabusid 20. Augusti Klubi liikmed, endised ja tänased tipp-poliitikud, ministrid ja peaministrid, erinevate erakondade juhtfiguurid, ajaloolased ja suurettevõtjad. Mõnedki käed hoidsid suurt kaunist lillekimpu, mida kätlemisega hõivatud raamatukangelasele sobival hetkel üle anda. Paljud tahtsid enne ametliku osa algust vahetada mõned viisakusrepliigid armastatud rahvamehega, kes on jätnud Eesti ajalukku suured sügavad jäljed.

Kui iste- ja seisukohad leitud, algasid sõnavõtud kõnepuldist. Kõnelejaid oli palju. Annan siinkohal üldülevaate põhiteemadest ja kõlama jäänud huvitavatest mõttekäikudest.

Avakõneleja professor Arno Almann õnnitles kõiki taassünnipäeva puhul, seoses Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega 29 aastat tagasi. Ta mõtiskles üldiselt suveräänsuse teemadel ning peatus uuesti neil aegadel, kus Eesti Ülemnõukogu võttis 1988. aastal erakorralisel istungjärgul vastu Suveräänsusdeklaratsiooni. Ta meenutas, kuidas see toimus, mida selle raames otsustati ja mis selle tagajärjel muutus, lahates muu hulgas toonaseid päevakorrapunkte. Härra Almann toonitas, et see töövõit polnud mitte ainult riigi, vaid ka rahva taassünd. Veel arutles professor suveräänsuse mõiste üle, vaagides põgusalt, mis see on ja mida see ei ole, tõdedes, et suveräänsus pole iganenud nähtus.

Peaminister Jüri Ratas austas oma pöördumisel siiralt Arnold Rüütlit, tõstes esile tema eeskuju poliitikutele ja rahvale. Meenutas, kuidas president Rüütel oli omal ajal sirgeselgselt seisnud Eesti iseseisvuse eest ka väljaspool Eestit. Peaminister tänas eeskujulikku tipp-poliitikut jätkuva panustamise eest poliitika- ja ühiskonnaellu ka tänapäeval, mil Eesti Vabariigil on kohe täitumas 100. juubeliaasta.

Riigikogu esimees Eiki Nestor jagas vahetult kunagisi emotsioone Nõukogude Liidu lagunemise aja algusest. Ta tunnustas Arnold Rüütli panust Eesti poliitikasse, nimetades seda otse vaimustavaks, ning tänas palju panustanud suurmeest südamlikult.

Eesti Klubi president Andro Roos tunnistas, et Arnold Rüütel on kõigile eeskujuks nii klubis kui ka kogu ühiskonnas, olles ühtaegu ka Eesti Klubi auväärne patroon. Rüütli elutöö sümboolset suurust tõi ta välja tabava näitega, et eestlased pole kunagi tahtnud olla rahvas, kes koogutab teiste ees, ning soovis kõigile jõudu ja mõistust.

20. Augusti Klubi president Ants Veetõusme kõneles oma ühenduse nimel. Ta avaldas heameelt ilmunud raamatu üle ning imetles Arnold Rüütlile omast tahet ja võimet otsida ka konfliktides teed edasiminekuks ja üksmeele leidmiseks. Härra Veetõusme avaldas ka tänu, et kõigi kohalolijate vaieldamatu autoriteet on jätkuvalt nende klubi aktiivne liige, ning soovis päevakangelasele tervist ja jõudu samas vaimus jätkamiseks.

Elulooraamatu autor Peeter Ernits tutvustas lühidalt sisuka teose sünnilugu ja sellega seotud pikki jutuajamisi ning peatus oma mõtetega 1988. aastal Eesti nägu muutnud Suveräänsusdeklaratsioonil. Ta tõi välja ka kelleltki kuuldud huvitava ütlemise, et Arnold Rüütel on nagu Eesti George Washington.

Ernits leidis, et rohkest materjalist ei mahtunud kõik raamatukaante vahele ning kutsus ajaloolasi üles edaspidigi käsitlema ajalugu selle mitmekesisuses. Ajaloolises võtmes peatus ta mälestustel sellest, kuivõrd jõuliselt ja aupaklikult oli Boriss Jeltsin toetanud Arnold Rüütlit, kui too oli kriitilistel tundidel Moskvas n-ö kõvasti „peksa saanud“.

Lõpetuseks avaldas raamatu koostaja arvamust, et Arnold Rüütel on Eesti poliitikas isiksus, kes jääb meie riigi mälumustritesse kui megateenetega poliitik.

Viimasena astus kõnepulti Arnold Rüütel, kes viimase Rüütlina oma elulooraamatus keskset rolli mängib. Soliidne tasakaalukas härrasmees kõneles lihtsas ja selges keeles, kuidas iseseisvuse taastamine ei tulnud kingitusena ja et veretu võit oli paljude tingimuste koostoime tulemus. Ekspresident pidas oma kõnes tähtsaks iga sammu ja kinnitas, et kõiki võimalikke eksimusi oleks tollal koheselt karistatud. Härra Rüütel meenutas ohupilvi, mille tollal lükkasid meie peade kohale fosforiidikaevanduse rajamise ideed ja võimalikkus, et eestlased võinuksid jääda vähemusrahvuseks omal maal.

Peale sõnavõttu andis Arnold Rüütel mõned pühendustega eksemplarid valitud isikutele, kelle hulgas olid Vaino Väljas, Indrek Toome, Ants Veetõusme, Urmas Sõõrumaa ja Peeter Ernits.

Pidulik raamatuesitlus oli lõppenud. Rääkisid paljud ja rääkida oli paljust. Loomulikult jäi palju rääkimata. Meile oli kõnelnud ja jääb alati läbi selle raamatu kõnelema Eesti Vabariigi väärikas ekspresident Arnold Rüütel. Riigimees, kelle ametikõnedes oli alati olnud kompromissitult sees iga eestlase sotsiaalse heaolu motiiv. Suurmees, kelle panust Eesti taasiseseisvumisse võib pidada megateeneks. Ja mul jääb üle vaid nõustuda ühe sõnavõtja poolt lendu lastud mõttega, et oma rahvale surematu elutöö ja kirjalikud mälestuskillud kinkinud Arnold Rüütel on Eesti ajaloo suurmeister.

ANDRE TAMM

Jaga |