Maailm pärast Iraagi sõda

AARE RAID,      23. aprill 2003


Ajaloost me teame näiteks, et Saksamaa kujunes Euroopa suurriigiks tänu sellele, et ühel hetkel käivitus pöördumatult protsess, kus Saksa aladel väikesed ja tihti üksteisega tülitsevad vürstiriigid liideti jõu või nõuga ühtseks tervikuks. Tervikuks, mis kannab täna nime Saksamaa.

Algus eelmises lehes

Sama probleemi ette on 21. sajandi algul jõudnud suuremateks või väiksemateks riikideks jagunenud Euroopa. Euroopa, kus on kümneid erinevaid arusaamu ja rahvuslikke erihuvisid, ei ole suuteline maailmaareenil juba praegu ja seda enam tulevikus konkureerima USA ega mõne aastakümne pärast Venemaa, Hiina ja võib-olla isegi Indiaga. Killustunud Euroopa oma rahvusriikidega vastab rohkem vürstiriikide ajastule kui 21. sajandi reaalsustele, kus üks territoriaalne ühendus suudab end maksma panna, kui ta territoorium on allutatud ühtsele struktuurile ja tegevus on orienteeritud ühtsetele arusaamadele, ideedele ja eesmärkidele.
Täna vaatab USA Euroopa suurriikidele kui teisejärgulistele riikidele. Ülejäänud Euroopa riigid on USA-le sisuliselt prügikala, kes maailmakorralduse teostamisel ja tagamisel midagi olulist juurde ei anna, kuid kelle lipuga lehvitamist aeg-ajalt siiski USA oma huvides vajab.
Prantsusmaa ja Saksamaa liidrid mõistavad hästi, et ainult ühtsena ja tervikuna tegutseval Euroopal on 21. sajandi maailmas lootust end arvestatava tegurina maksma panna. Seetõttu ka jutt vajadusest EL-i tuumiku näol välja arendada EL-is sisemine integratsioonikeskus, mis annaks eeskuju teistele liikmetele ja eriti peatsetele uustulnukatele. Erimeelsuste sasipuntras siplevast Euroopast pole koalitsioonipartnerit USA-le ega isegi Venemaale. Euroopa integratsiooni suundumuste osas ei luba Euroopa erimeelsused integratsiooni eestvedajatel veel mõndagi avalikult välja öelda, kuid vahel saab asjadest aru ka ilma neid välja ütlemata.
Prantsusmaa presidenti vihastas V10-ne avaldus paljuski sellega, et V10-ne seltskond tormas Washingtoni esimese näpuviipe peale USA kintsu kaapima, ilma et vähimalgi määral oleks püütud end siduda Euroopaga, Euroopas ja EL-s domineeriva arvamusega. Samale arusaamale tuginedes paigutab ka Daily Mirror V10-ne seltskonna Iraagi sõja koalitsioonis kategooriasse - äraostetud (kes abiga, kes lubadusega saada NATO-sse).

USA ja Venemaa strateegiline partnerlus

USA ja Venemaa strateegilise partnerluse säilitamise ja arendamise tähtsust rõhutavad nii president Bush kui president Putin. Venemaa välisminister Igor Ivanov, esinedes Riigiduumas, rõhutas samuti USA ja Venemaa strateegilise partnerluse jätkumise vajalikkust, hoolimata eriarvamustest Iraagi küsimuses. Iraagi küsimus on kahe riigi suhetes vaid üks taktika küsimus. Sama arvamus on välja öeldud ka Washingtonis.
Tegelikult on USA ja Venemaa põhiseisukohad Iraagi küsimuses kokkulangevad. Mõlemad toetavad vajadust kukutada Saddam Husseini diktatuur, tuua Iraagi poliitilisse ellu demokraatiaelemente, avastada ja likvideerida võimalikud massihävitusrelvad ja stabiliseerida olukorda Lähis-Idas. Ainuke erinevus on taktikas ehk meetodis, kuidas seda eesmärki saavutada. Venemaa pakkus meetodiks ÜRO ja selle relvakontrolli ning viimse vahendina relvajõu kasutamise. USA leidis, et aitab jutupuhumisest ÜRO-s ja käiku tuleb lasta relvajõud. Selles, et nii USA kui Venemaa (samuti ka teised riigid) püüavad tekkinud olukorras oma erihuvisid realiseerida, pole midagi imelikku, sest maailmapoliitika ongi selline, kus üldiste huvide pinnal iga riik püüab maksimaalselt realiseerida oma huvisid.
Moskvas kõlab ka nõudeid USA-st eemaldumiseks. Selline arvamus on lootusetult vähemuses. Tihe koostöö USA-ga on Venemaale igati kasulik. See aitab Venemaal realiseerida oma huvisid läbi USA huvide realiseerimise. Ilmeka näitena tuuakse Moskvas esile USA aktsioon Afganistanis, kus USA oma huvidest lähtuvana likvideeris Talebani rezhiimi ja al-Qaeda põhilise tugibaasi. Abistades USA-d Afganistanis (tugibaasid Kesk-Aasias ja relvatarned Põhjaarmeele) likvideeris Venemaa USA käte abil islami fundamentalismi tugeva sisseimbumise Kesk-Aasiasse ja oma lõunapiiri aladele. Ilma USA-ta tulnuks Venemaal selle sissetungi tõrjumisel tohutuid pingutusi teha.
Washingtonis teatakse väga hästi, et Venemaa on praegu ainuke riik maailmas, kes võib paarikümne minutiga USA maapinnalt ära pühkida. See on kaalukas argument, mis ei luba USA-l oma huvide realiseerimist viisil, et see Venemaa lootusetult nurka suruks. Samas ei suuda ka USA üksinda tervet maailma ohjeldada. Seega on strateegiline partnerlus USA-le ja Venemaale niivõrd vajalik kui ka paratamatus.

USA versus muu maailm

Carnegie Instituudi direktor Jessica Matthews arvab, et USA uues julgeolekukontseptsioonis sisalduv seisukoht USA õigusest anda ennetavaid lööke, kui USA tunnetab ohtu oma rahvuslikele huvidele, on sisult väär ja taunitav. Ta leiab, et Iraagi ümber toimuv kampaania on USA-s jätnud lubamatult avalikkuse tähelepanu alt välja selle ohtliku seisukoha USA uues julgeolekupoliitika doktriinis. Matthews`i arvates tuleb USA avalikkusel tõstatada selle aspekti arutelu ühiskonnas. Praegu on president Bush maha mänginud kogu maailma avalikkuse poolehoiu USA-le, mille kutsusid esile 2001. a 11. septembri sündmused. Maailm pole nõus omaks võtma olukorda, kus domineeriv suurriik surub relvajõul muule maailmale peale oma arusaama ja mudelit demokraatiast. USA on laskunud ohtlikule teele, kus demokraatlike väärtusi propageeriv suurriik püüab maailmale selgeks teha, et demokraatias on kõik riigid võrdsed, kuid ühel neist (USA) on õigus otsustada, kuidas üks või teine riik toimima peab.
Täna on maailmas rohkem diktatuure kui demokraatiaid. Lähis-Idas pole diktatuur mitte ainult Iraagis. Diktatuurid on ka Iraagi naaberriikides Iraanis, Süürias, Saudi-Araabias ja Jordaanias. Jessica Matthews kinnitab, et Lähis-Idas puudub demokraatia traditsioon. Sinna ei saa USA-st demokraatiat mehhaaniliselt eksportida. Sealsed ühiskonnad peavad demokraatia põhimõtetega harjuma ja need seejärel omaks võtma. Neid ei saa püssitoruga kuklas sundida demokraatiasse astuma.
Malaysia peaminister tõdeb, et USA tegevus Iraagis teeb võitluse terrorismiga palju komplitseeritumaks. Iga Iraagi sõjapäevaga toodab USA endale tuhandeid ja tuhandeid uusi vaenlasi ning uusi Osama bin Ladeneid.
Jessica Matthews usub, et pärast Iraagi sõja lõppu tuleb USA ühiskonnas põhjalik arutelu USA kohast ja rollist 21. sajandi muutunud maailmas. Iraagi sõjaga viis USA sõja alustamise läve võrreldes varemkehtinud arusaamaga oluliselt madalamaks. USA ühiskonna arvamusest sõltub, kas Bushi doktriini nõue - USA-l on õigus oma äranägemise järgi teostada ennetavaid kallaletunge - jääbki 21. sajandi oluliseks julgeolekuteguriks.
Praegu püüab USA meid veenda selles, et kõik on legaalne, kui sadakond USA naftaärimeest otsustab naftarahaga võimule aidatud poliitikute abil olukorra Lähis-Idas sõjaga endale soodsaks äriprojektiks muuta.
Palju neist artiklis toodud arvamustest praktikas realiseerub, näitab tulevik. Kindel aga on, et muudatused tulevad ja mõnigi neist on ilmselt kardinaalne.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)