Oma vabariik, aga elu paneb nördima

JOHANNES KÜBARSEPP,      12. september 2001


Kui Balti ketis osalesin, ei osanud arvata, et lihtrahva elu nii viletsaks läheb. Vabariik on meil küll oma, kuid milliseks on kujunenud meie elu? Olen nördinud.
Meil on kaks kihti – ülirikkad ja rikkad ning ülivaesed ja vaesed.
Olen pensionär juba vene ajast alates. Tol ajal oli mul külmkapp suhteliselt normaalselt toiduainetega varustatud. Aga nüüd – räimed, pakk margariini ning sahvris leivakannikas. Kõik.
Suure osa pensionist võtavad ravimid. Miks ei oleks võinud edasi olla ka kõik veneaegsed ravimid? Need olid odavamad. Sellepärast läheb ka rahva tervis halvemaks – ravimeid ei jõuta osta.
Valitsus kurdab, et neil pole raha paremaid pensione ega sotsiaaltoetusi maksta. Ma ei saa aru – miks seal Riigikogus ja valitsuses peavad olema nii kõrged palgad? Ja miks neid peab seal olema 101, piisaks 51st küll. Ka poleks meile üldse presidenti vaja, tema funktsioone saaks täita peaminister või Riigikogu esimees. Näiteks Shveitsis saadakse ilma presidendita suurepäraselt hakkama. Sellega säästetaks vaid raha.
Siis veel see raudtee küsimus... Oli raudteeliiklus tsaariajal, esimese Eesti Vabariigi ajal, saksa okupantide ajal, kommude ajal. Nüüd ei saa meie valitsus raudteega hakkama. Viletsad mehed olete seal Toompeal. Hoolitseda oskate ainult oma rahakoti eest. Kas tõesti pole meie riigis mehi, kes mõtleksid selle teise 50 protsendi rahva peale?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)