Eesti pronkssõdur marssis Kaitseväe kalmistule

JOOSEP REINARU,      23. mai 2007


Nüüd on siis Pronkssõdur kui Eesti Laskurkorpuse veteranide mälestusmonument Tõnismäelt eemaldatud. 60 aastat tagasi, 1947. aastal püstitati see pidulikult korpuse juhtkonna algatusel ja osavõtul. Kohal olid kõik lahingutest veel ellu jäänud korpuslased eesotsas kindralleitnant Lembit Pärnaga.

Nende meeste järgnev põlvkond võttis 2007. aasta jaanuaris Eesti Vabariigi Riigikogus vastu otsuse: „See pronksmees tuleb kõrvaldada Tõnismäelt kui ajalooline häbematus ja massimõrvade monument." Otsuse poolt oli 60% senaatoritest – seda hinnatakse peaaegu kõigi hääleõiguslike Eesti kodanike arvamuseks. Praegu veel elus olevad veteranid on aga väga solvunud eesti rahvast esindama valitute niisuguse otsuse ja selle täideviimise üle.

Taibukamad ajalootundjad mõistavad selgelt, et Eesti Korpus sõdis Teises maailmasõjas õigel poolel. Kõik normaalse loogikaga eestlased olid koos inglaste, prantslaste, venelaste ja ameeriklastega õnnelikud, et kogu Euroopat vallutada tahtnud Hitleri armee sai lüüa.

Kahjuks või õnneks toimus Pronkssõduri ärasaatmine Tõnismäelt 26. aprillil silmapaistvalt. Rahvas kogunes leinamiitingule. Keskpäevaks oli Pronkssõdurit piirava tara ümber kogunenud üsna palju rahvast. Kella 18 paiku hakkasid Tõnismäele rivikorras saabuma politseinikud.

Politseistruktuurid korraldasid meeleoluka paraadmarsi, saabudes Vabaduse väljakult kolmes rivireas. Keskmises tulid kollaste vestidega tüsedad, ilmselt ka jõulisemad politseinikud. Ühel pool olid kiivrite ja näokatetega, kilpide ja kumminuiadega mehed otsekui kõhnemad ristirüütlid, teisel pool el nooremad politseinikud, kes oskaksid kiiresti rakendada käeraudu. Märulipolitsei paiknes rahvamassist 2–3 m kaugusel, jättes vabaks lahingtsooni, kus oleks ruumi ka mõne mehega kähmlusse astuda. Esialgu hoidsid rahvas ja kolm kihti politseinikke omavahel distantsi.

Politseinikud – neid oli kindlasti üle 300, nagu Poltaava lahingus – olid väga tihedalt, külg külje ja selg kõhu vastu.

Nii seisid rahvas ja politsei vastamisi tunde. Vahetsoonis püüdis mõni julgem üritada märulipolitseinikke rusikatega hirmutada, need omakorda vehkisid kumminuiaga vastu.

Seejärel hakkas rahvas hüüdma: „Pozor, pozor! Fashistõ, fashistõ!" Algas üldine kähmlus ja rabelemine.

„Ristirüütlid" hakkasid rahvast laiali ajama, rusikatega vehkijaid püüdma, kividega loopijaid kinni võtma ja käeraudadesse panema. Vastuhakkajad suruti kõhuli asfaldile.Käis üldine segadus ja jooksmine-püüdmine. Osa noorukeist suunati Pärnu maanteele, osa märatsejaid liikus Vabaduse väljaku poole. Politseinikud jooksid ja püüdsid vastuhakkajaid. Pärnu maanteel, kus poeaknaid lõhuti, politseinikud puudusid. Hiljem hakkasid ka kesklinnas poeaknad purunema.

Osa noormehi olid vist ise seadnud end asfaldile pikali. Vahetevahel mõni piilus, kas ikka jälgitakse või filmitakse. Kui keegi tema vastu huvi ei tundnud, keeras pea teisele küljele ja lamas edasi. Need olid tõelised märulipolitsei peibutajad, kes ootasid oma järjekorda käeraudadesse panekuks. Mulle näis, et see on ju tõeline õppus, manööverdamine, et välja selgitada märulipolitsei lahingvõime taset ja valmisolekut taolisteks lahinguteks.

1300 tänavapoissi paari tunni jooksul kinni püüda ja tassida autodesse, et politseijaoskondadesse ja kinnipidamiskohtadesse sõidutada, oli politseile tõepoolest suur koormus ja väsitav töö.

Kuhu aga kadusid kilpidega märulipolitseinikud, miks neid ei suunatud Pärnu maanteele? Miks ei paistnud „lahinguväljal" olevat operatiivjuhte? Komandopunktid asusid vist kaugel tagalas, kantseleides jm „kaevikutes".

Tuleb välja, et sel ööl vägistati-kägistati ja vangistati Tallinna tänavatel kokku 1200 Pronkssõduri kaitsjat. Nii eestlasi kui ka venelasi, nii lapsi kui ka noorukeid, kellel polnud aimugi, et varsti muutuvad nad marodöörideks, röövliteks, märatsejateks ja riigivastasteks. Nendeks, keda Eesti peaminister ja president ristisid paari tunni pärast kõige õudsemate sõnadega. Hiljem selgus peaministri sõnavõtust, et paljud kinnivõetuist olevat endised politsei „vanad tuttavad". Järelikult pidasid Eesti Rahvuskorpuse veteranide monumendist lugu peaaegu kõik Tallinna huligaanid, vargad ja allilmategelased.

Tõnismäe märulist on möödas mitmed nädalad. Rahvas on maha rahunenud, olles asetatud fakti ette, et Eesti Rahvuskorpuse mälestusmonument on nüüd Kaitseväe kalmistul ega meenuta enam ei linnarahvale ega senaatoritele sõjakoledusi, mida meie tänane põlvkond ei taha näha. Õnneks see pronksist eesti poiss ei sattunud Eesti piiride taha – rahva parimad esindajad lubasid teda siiski vähemalt surnuaeda. Valitsuse poolt pärja asetamisega Pronkssõduri juurde kinnistati see koht talle nüüd igaveseks.

Kõik meie veteranid avaldavad siirast tänu tuhandetele siia lillede ja pärgade toojatele, sest sõjas langenute ja tagalas hukkunute austamine on kogu inimkonna püha kohus.

See koht on Pronkssõdurile siiski soliidsem ja õhulisem paik. Loodame, et tulevikus peetaks võidupäeval alati meeles ka neid, kes võitlesid Teises maailmasõjas natsismi likvideerimise nimel Euroopas.

Veteranidel on üks soov. Palume meie korpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn vabastada okupandi nimetusest ning tema büst, mis praegu asub Okupatsioonimuuseumis, asetada Pronkssõduri kõrvale.

[fototekst]
SAAREMAA PRONKSSÕDUR: Aastail 1941-1945 hukkunud sõjameeste mälestusmärk Kuressaare külje all Kudjape kalmistul.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (67)