Aeg kaob, sõnad jäävad

Vabamüürlaste hulka kuuluvad paljud tänase Eesti arhitektid. Millised on jesuiidid? Milline oli usu ja raha seos templirüütlite ja Martin Lutheri ajal?

Reedel, 13. oktoobril, aastal 1307

pidid vastutavad ametnikud ja väejuhid kuningas Philippe IV Ilusa käsul avama ümbriku. Sealt leiti käsk arreteerida kõik Prantsusmaal olevad Kristuse ja Saalomoni Templi Vaeste Rüütlite liikmed. Kaks sajandit sõda Idas oli lasknud neil märgata erinevate usundite ühisjooni, väärtustada Vaimu (tähtsaim püha oli neil Nelipüha) ja mõelda taaskehastumisele.

Toona, kui seksi peeti patuks, oli sodoomia laialt levinud, ja pole välistatud, et ka Templiordus (Le Goff, 2000). Inkvisitsiooni (kirikukohtu) juht Imbert oma meestega ja kantsler G. de Nogaret fabritseerisid valesüüdistuse jumalateotuses ja satanismis – ainsas patus, mida templirüütlitele ette heita ei saanud.

Üle Euroopa oli sel ajal kokku 20 000 templirüütlit, kelle antud tunnistused käisid üksteisele vastu ja olid ajale iseloomulikult trafaretsed. Süüdistustest vastas tõele Jeesuse surilinal oleva näo koopiate, kui mitte ka originaali kummardamine; viimase võisid nad 1204. aastal Konstantinoopoli rüüstamiselt koos kulla ja hõbedaga kaasa tuua (F. C. Tribbe, 2009).

Tegu ei olnud keelatud, vaid soositud. Kuninga vastumeelsust templirüütlite suhtes aitab seletada asjaolu, et ta oli Templiordule – oma aja rikkaimale pangale ja liigkasuvõtjale – võlgu pool miljonit livre’i. Võlast vabanemiseks ta Templiordu hävitaski. Ordu varast kantis kuningas endale 12 miljoni livre’i väärtuses kulda ja hõbedat. Riigieelarve tasakaalustamiseks oli ta hakanud talupoegadelt nõudma aktsiisi maksmist soolalt, veinilt ja nisult, oli laenu nime all maksustanud linnu, sõjateenistuses mitteviibijatelt nõudnud pistist, võtnud laenu juutidelt ja lombardlastelt, müntinud valeraha.

Vaimulike maksustamiseks

oli Philippe IV Ilus 1302. aastal kokku kutsunud kuningavõimu piiranud esinduskogu – generaalstaadid. Kuna sõda vajas raha, lavastati Templiordu protsess. Kuningast sõltuv paavst Clemens V oli meelitanud ordu suurmeistri Jacques de Molay Küproselt koos 150 000 kuldfloriiniga Pariisi. Paavst kuulutas Templiordu vastikuks ja põlatuks. Laiali saatis selle XV Vienne’i kirikukogu – 300 piiskoppi, keda relvadega ähvardati. De Molay võttis süü omaks, kui tema seljalt ja kõhult nahka kooriti (J. Grigulevitš, 1981). Teda karistati eluaegse vangistusega.

Selle otsuse avalikul väljakuulutamisel ütles de Molay, et tema ainus süü oli vendade reetmine. Tunnistuse tagasivõtjaid ootas surm aeglasel tulel. Läbi leekide pani de Molay justiitsroimarid needuse alla. Rahvas pidas jumala karistuseks seda, kui jubedad nägemused piinasid 40 päeva hiljem surnuks paavsti, küünlaga mürgitati de Nogaret ja välk lõi enne aasta lõppu maha ka kuninga. Kõik kuninga järeltulijad surid 14 aasta jooksul. Uuel dünastial tuli omal maal 100 aastat sõda pidada.

Temple’i vanglana tuntuks saanud endises Templiordu kindluses ootasid giljotineerimist Louis XVI ja Marie Antoinette.

Tänapäevane Templiordu aga pole varasemaga seotud.

Inkvisitsiooni tuleriidad

suurtel usupidustustel (autodafee), kus üksnes suurinkvisiitor Torquemada ajal piinati Hispaanias surnuks 102000 inimest, pole usukülmas Eestis kunagi loitnud. Tollest ajast pärineb templivennalik ütlus „Piinamine küsib, valu vastab“.

Kristlikus maailmas enam ei põletata aeglasel tulel neid, kes tunnistavad, et ütlused saadi piinamise ja ähvarduste teel. Inimesi ei hirmuta Siber ega surmanuhtlus.

Sellele vaatamata on meil üksikindiviidid aremad kui nõukogude inimesed, võib olla kõige aremad Euroopas. Ajad on muutunud armetuiks ja meie ühes nendega. Kes riskiks kaotada oma kohta toiduahelas ja ühiskondlikes suhetes või sattuda vastuollu avaliku arvamusega?

Praegu võimul olev eliit on saavutanud rohkem kui keegi eelkäijatest – rahulolematust tõrjub rahvas ise. Nad on kätte saanud inimese hinge – see lepib mis tahes ülekohtuga ja soovib olla selline nagu temast oodatakse.

Räägitagu Rahvusringhäälingus ja kirjutatagu Postimehes ükskõik mida kas või 100 korda järjest – faktid näitavad, et viimased 21 aastat on Eestis toiminud kollektiivse enesetapu mehhanism ja meie rahva lõpp tuleb piinarikas.

Meil on mõistusega raske tõde tabada.

Martin Luther oli mõistuse, sh filosoofia ja loogika tuline vaenlane, ja ega Eesti koolis neid aineid eriti ei õpetata. Muudest mõtlemise vormidest rääkimata.

Pietism on pärandanud meile armastustöö asemel oskuse peamise unustamiseks ja soovi piinelda kõrvaliste pisiasjade pärast (Jürgen Rooste, ML 2.05.13) – teha mikroobist mammut ja vastupidi ning öelda, et mõlemad on võrdsed. Kui vaja.

Osa eesti rahvast tahab nurjunud ühiskonna parandamiseks muuta valimissüsteemi vms, kehtestada uusi käske-keelde ning karmistada karistusi, s.t võidelda tagajärgedega. Eestis on juurdlus (ld inquisitio) inkvisitoorne – eesmärk on süü, mitte tõe leidmine. Inimene on allutatud riigivõimu sunnile ja võimsusele (Rait Maruste), mille õigused ja võimalused on absoluutsed. Aga ka valikulised – näiteks, koalitsioonile kuuluvas Tartus korruptsiooni, erinevalt Tallinnast, süvendatult ei uurita.

Eestis mõistab kohus kaebealuse 99 protsendil juhtudest süüdi, mingisuguse õiguserikkumise eest on määratud karistus 56 protsendile tööealisest elanikkonnast.

Inkvisitsioon ei mõistnud kedagi õigeks ja represseeris miljoneid. KGB represseeris kümneid miljoneid, et hoida kõiki hirmu all. Inkvisitoorse juurdlusega ja ametnike riigi ideaalkujuks on vangimaja.

Hookus-pookus

on eesti keelde jäänud armulaualeiva pühitsemise sõnadest katoliku liturgias (hoc est corpus meum). Ristiusu lunastav müsteerium on osasaamine altarisakramendist. Andestatud patud peseb maha armulauavein ja selle jagamine on vaieldamatu käsk (Mt 26:27-28, Mk 14:23-25, Lk 22:20, I Kr 11:52).

Katoliku kirik jättis rahva sellest ilma ja jagas seda vaid preestritele. Luterlus andis karika rahvale tagasi. Paraku muutus see usk, mille usupuhastus kaasa tõi, uue elu ja olemise valguse asemel tihti teadmiseks dogmaatikast ja Piiblist, mida on vähestel elus vaja, ning eetikast rääkimiseks.

Reformatsioon sai alguse rahast. Itaaliat külastanud augustiini  munk Martin Luther pettus rängalt, adudes, et kirikus on kõik müüdav. Innocentius III nõudis inimestelt tõelist sisemist kahetsust, et patud andeks saada. Andestatud patu hüvitamiseks ja meele parandamiseks määras preester mitmesuguseid nuhtlusi, ka rahalisi. Lutheri ajal mõisteti asja nii, et patud saab välja osta. Kirikule annetati palju raha, aga valdav osa sellest läks n-ö vasakule. Kuld liikus riikidest välja.

Paavst Leo X vajas raha Rooma Püha Peetruse katedraali ehitamiseks ja ta hakkas patukaristuse kustutamise kirju ehk indulgentse müüma. Mainzi peapiiskop Albrecht võlgnes paavstile oma ametikoha eest 30000 kuldnat, mille laenas Fuggerite suurfirmalt, kes sai õiguse indulgentsidega kaubelda tingimusel, et pool tulust jääb neile. Dominikaani munk Tetzel müüs andestust ka ette (kuni 200000 aasta eest puhastustules) ja Luther kutsus ta dispuudile. Selleks koostatud teesides seisab: „Kui paavst teaks, mismoodi patukustutuse kuulutajad raha välja pressivad, eelistaks ta Püha Peetruse katedraali mahapõletamist võimalusele, et teda ehitatakse tema lammaste naha, liha ja luudega“ (M. Luther, 2012).

Laste ja vaeste koormamine kõrgete maksudega peaks olema Eestis kui luterliku kultuuritüübiga riigis loomuvastane. Inimvaralt riisumine pidurdab ka majanduse arengut. Protestantlikes riikides on heaoluühiskond kriisidele vaatamata püsima jäänud ning ka riikide rahaasjad on paremini korras kui lõunapoolsetes.

Usuvaidlustel Trento kirikukogul 16. sajandil seisid jesuiidid vastu kokkuleppele protestantidega, aidates niiviisi Euroopa vaimse ühtsuse lõhki käristada. Vatikani II kirikukogu (1962–1965) järel, kus otsiti igivanadele tõdedele tänapäevasemat sõnastust, on nad aga katoliiklaste seas kõige sallivamad ja pole vastu kiriku ajakohastamisele (aggiornamento).

Eesmärk pühitseb abinõu

on jesuiitidele omistatav käitumisviis ja põhimõte, mis tähendab ka kõige kuritegelikumate vahendite õigustamist. Samal ajal ootab ühes Šveitsi pangas juba 100 aastat asjata 1000 kuldna suurune auraha inimest, kes suudab leida mõne halbu vahendeid kasutava jesuiidi, keda on praegu maailmas kokku 23000.

Jeesuse Seltsi (Societas Jesu) rajaja ning jesuiitide ordu esimese kindrali Ignatius Loyola (1491–1556) poolt välja töötatud ja pidevalt täiendatud „vaimulikke harjutusi“ ehk rekollektsioone kasutab peaaegu kogu katoliku kirik. Sisuks on Jeesuse läheduse religioosne kogemine. See vabastab inimest nii oma mina kui ka maailma kütkest ja võib ulatuda joobnustava ekstaasi ning nägemusteni, nagu nende väljatöötajal.

Oluline roll on vaikimisel. Ignatiuse vaimsuse siht on otsida ja leida Jumalat, kes on suurem kui inimene mõelda suudab – kõiges (Albert Ebneter SJ, 1997). Tunnetusest tähtsam on ligimese teenimine armastuses, oma hingeõnnistusest olulisem on inimkonna lunastus. Ennast saab päästa vaid teisi päästes. Karmi moraali nõudjates on läbi ajaloo vaenu tekitanud jesuiitide anne oluliselt vähendada inimesi vahel maani maha suruvat süütunnet, esitades realistlikke nõudmisi, samuti hoolimatuse lubamine maistes asjades.

Paavsti jesuiidist legaadil Rootsis – Antonio Possevinol õnnestus vahendada Jam Zapolski vaherahu sõlmimist (1582), millega Lõuna-Eesti läks Poola võimu alla. Toona oli seal lubatud valida nelja kristliku usu vahel. Possevino kirjutas Tartust 1585. aastal (Kiri Mantova hertsoginnale, 1994), kuidas katoliiklikult jutluselt tulijad näevad välja jumalike inglitena luterlikku jutlust kuulanud vihaste kättemaksujumalannade kõrval.

Protestantismi ja katoliikluse majanduslikku külge on uurinud Max Weber (M. Weber, 2002; Akadeemia 1993–1994). Misjonitöös kohastusid jesuiidid kohalike kultuuride keelekasutuse, tavade, väärtuste ja arvamustega sel määral, et ristiusk leidis ühise keele ja tee hiinlastega, hindustanlaste ja jaapanlastega. Kolm tõusva päikese maa vürsti avaldas soovi Roomale vasallina alluda, kristlasi oli seal juba pool miljonit. Jesuiit tohib Jumala leidmiseks ka Jumala kaotada. Usu puhtust kaitsvad inkvisiitorid saavutasid 1704. aastal selliste meetodite keelustamise ja lasksid jesuiitide ürituse põhja. Jesuiitide haridus on olnud maailma parim, paljuski tänaseni ületamata. Jesuiitide kolleegium mõjutas avama ülikooli Tartus.

Euroopa kultuuriruumi

omal nahal kogenud, otsustasid eestlased kõigist maakondadest 1222. aastal ristiusu vastu võidelda, „seni kui maale on jäänud üheaastane või -küünrapikkune poisike“ (LHK, XXVI–9). Kristlikule ikkele alistunud pärandasid oma järeltulijatele sedavõrd rängad koormised, sh ka kirikute ja losside ülejõukäiva ehitamise, et nende kasv jäi 20. sajandi alguseni 5–6 cm normaalsest lühemaks. Kadus ürgne ilumeel, mida näitavad ehted ja gregooriuse koraali jälgede puudumine rahvamuusikas.

Eestlane elas Euroopa kultuuriruumis sarnaselt oma hobustele ja härgadele, lisaks peks sõnakuulmatuse eest ja isanda õigus surma mõista. Püsivaim väärtus oli piiskopi mitral, mille eeskujul vormiti saartel tanusid. Allikad räägivad rahva vihast isandate vastu kuni orjuse kadumiseni.

Rootsi võim tegi paganlusele ja metsikule ebausule lõpu süstemaatiliste karistustega – teada on üle 170 nõiaprotsessi. Aga uus usk jäi ikkagi võõraks. Ordu ajal olid kõik koormised „kirikukümnis“, mis ulatus veerandini tööviljadest ja kuuepäevase orjuseni mõisas. Lisaks sellele oli hakatud nõudma tasu vaimulike talituste eest: peremehe matmise eest tuli loovutada härg, perenaise eest lehm, lapse eest lammas. Kirikaia asemel külakalmetesse matmise ja vabaabielu tingis vaesus. Reformatsioonis talupojal midagi kaasa rääkida polnud. Muutus seisnes senistele maksudele, mida võeti feodaalrendina, kirikumaksude järjekordses lisandumises.

Usk võis ordu aladel

tähendada lühikese arusaamatu vormeli päheõppimist. Valga maapäeva otsus 1422. aastast ning viimaste Lääne-Saare piiskoppide Johannes III ja Johannes IV visitatsioonid (koguduste külastamine ning nende liikmete küsitlused) tulemusi saab tõlgendada nii, et 300 aastat pärast vägivaldset ristiusustamist oli meieisapalve, kümne käsu ja usutunnistuse pähetuupimine pigem eesmärk kui reaalsus. 1589. aastal kirjutas maakogudusi visiteerinud luterlik pastor David Dubberch, et sajast talupojast teadis Jumalast ja ristiusust midagi vaevalt üks. Katoliku aja lõpul nõuti Lääne-Saare piiskopkonnas igalt mõisalt mõne vaese ülalpidamist, kes lastele katekismust õpetaks; mõisnike „rahapuuduse“ tõttu jäi reform poolikuks.

Sõna jesuiitlik

on olnud silmakirjalikkuse, salakavaluse ja südametunnistuse puudumise sünonüüm. Uusaja kõige räigemaid eetikuid tegi tigedaks jesuiitide probabilism – vabadus eetiliselt ebakindlatel juhtudel ise otsustada. Jeesus polnud moralist, ta suhtles peamiselt patustega ja tuli inimkonda kurja käest välja lunastama. Jesuiite kadestati kõrge harituse ja erilise väljaõppe pärast, mis muutis nad katoliku kiriku eliitväeks. Nende juhtlauseks on „Jumala au suurendamiseks“ (ad maiorem Dei gloriam).

Mis mulje jätsid nad esimestel kokkupuudetel eestlastele ja mida nemad meist arvasid? Eurooplased said Possevino itaalia, prantsuse ja saksa keeles avaldatud kirjast teada, et rahvas, keda hüütakse eestlasteks, on üks jumalakartlikumaid, keda maailmas leida võib. Neil on üleloomulik anne lasta end Jumala vaimust juhtida, kuna nad ei tee sellele vale ja teesklusega takistusi. Pandi imeks armastust Jumala vastu ja hardust kõige püha, eriti altarisakramendi suhtes.

Meie esivanemate hingevalgus tuli läbi esiisade pärimuse, milles kõik teised kirikud on näinud surmanuhtlust väärivat paganlust. Usust suurt midagi teadmata, tuldi missale, pihile ja jutlust kuulama isegi 30 miili kauguselt. Preestrilt nõuti soola, vee, toiduainete, tööriistade, põldude ja hoonete õnnistamist; pühaks peeti isegi heinu, millel jesuiit oli maganud. Haigustest vabanemist ja kurjadest jõududest pääsemist tulnud tihti ette. Asuti taastama Liivi sõjas hävinud kirikuid ja oldi valmis ka katoliku usu eest surema. Jesuiitide kolleegiumi kokk ja Jeesuse Seltsi liige Johannes Esto hukkus hiljem Rootsis märtrina. Samuti abistas misjonäre eestlane Johannes Cimmermann. Jesuiidid jutlustasid ise või tõlkide abil eesti keeles.

Vello Helgi silmapaistvast uurimusest „Jesuiidid Tartus 1583–1625“ (2009) saame teada, et kiriklikke talitusi toimetati teistest erinevalt tasuta ja rahvast suudeti veenda katoliku usukommete väes.

Trükiti eestikeelne katekismus, mille 997 eksemplarist jäi vaid 70 esimese hooga välja jagamata.

Põhja-Eesti oli Rootsi all, kus ilmselt eesti päritolu kroonik Balthasar Russow hurjutab luterliku pastorina eestlaste paganlust, hooramist ja laaberdamist ning eliidi priiskavat eluviisi, mille eest Jumal äsja lõppenud Liivi sõjaga nuhtlema pidi.

Eesti praegune eliit tahab oma tarbimispeo arve lasta jälle rahval kinni maksta.

Piiriks keskaja ja vara-uusaja vahel

on paljuski usulistel motiividel peetud Rootsi–Poola sõda (1600–1629), millega kaasnesid katk ja nälg. Liivimaal jäi kolm neljandikku taludest tühjaks, Eestimaal oli häving väiksem. Katkes rahva ajalooline mälu.

Praegu on aga kadumas ka rahva eksistents kui viibimine olemise valguses (Martin Heidegger, 1996, 1997). Oleme esimene teadaolev religioonita rahvas ajaloos: 17% usub isikulise Jumala, 54% mingisuguse vaimu või elujõu olemasolu; palju on austust üleloomulike jõudude vastu ning umbusku. Luterlus on hääbumas.

Midagi on siin pildil valesti. Kõik religioonid on ühel meelel, et ilmalikustumine suleb inimese südame ja mõistuse, kui kasutada Karl Jaspersi sõnu (1969) – transtsendentaalse olemasolu (jumaliku) ees.

Jesuiidid on mõistnud, et uskmatuse toitepinnaseks on sotsiaalne ebaõiglus ja kodanliku ühiskonna egoism (A.Ebneter, 1997).

Esiletõste

Praegu võimul olev eliit on saavutanud rohkem kui keegi eelkäijatest – rahulolematust tõrjub rahvas ise. Nad on saanud kätte inimese hinge – see lepib mis tahes ülekohtuga ja soovib olla selline nagu temast oodatakse.

Esiletõste

Räägitagu Rahvusringhäälingus ja kirjutatagu Postimehes ükskõik mida kas või 100 korda järjest – faktid näitavad, et viimased 21 aastat on Eestis toiminud kollektiivse enesetapu mehhanism ja meie rahva lõpp tuleb piinarikas.

Esiletõste

Laste ja vaeste koormamine kõrgete maksudega peaks olema Eestis kui luterliku kultuuritüübiga riigis loomuvastane. Inimvaralt riisumine pidurdab ka majanduse arengut.

Karl Lust

Pensionär, SDE liige

Jaga |