Kes tahab teha, leiab võimaluse

Nüüd on samas hädas Riigikogu, kelle järjekordne palgatõus on rahva vihale ajanud ja allkirju koguma pannud. Asjaosalised laiutavad käsi ja kurdavad, et on küll nagu piinlik, aga Püha Bürokraatia ei lase seadust muuta – põhiseadus lubab ainult Riigikogu järgmise koosseisu palku reguleerida. Riigikogu liige Peeter Kreitzberg (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) oligi juba valmis ühest keskmisest palgast loobuma, teades, et see niipea ei juhtu.

Tuleme appi.

Kui riigikogulased väidetavalt ei saa põhiseadust rikkuda, siis keegi ei keela neil loomast Riigikogu heategevusfondi. Ei kutsu üles läbi ajama 5000 krooniga kuus, aga ühe statistilise keskmise palga võiks sinna annetada iga rahvasaadik. Rahvale annaks see positiivse signaali ja tõstaks ka andjate toonust (õndsam on anda kui võtta!)

Aastaga võiks koguneda ligi 15 miljonit krooni, mille saaks investeerida inimkapitalisse, näiteks suurperedesse. Kümne ja enama lapsega peresid on Eestis alla kahekümne. Mõni neist on aastaid elektrita, mõni vajaks väikebussi, millega pääseks liikuma, et ei peaks vanaema külastamiseks või emadepäeva-vastuvõtule sõitmiseks kulutama tuhandeid. Mõni vajab abi eluaseme laiendamisel või remontimisel jne.

Vohava riikliku raiskamise taustal oleksid need summad tühised, aga tähtis on algatus ja hea tahe. Vahest hakataks ka rohkem mõtlema, kas igasugune tulevärk või kogu riigi reklaamipindade katmine juubelisümboolikaga (iga plakat maksab tuhandeid) on ikka ilmtingimata vajalik, kui meie tulevik – lapsed – on jäetud hooletusse või nälga.

Seaduseandjad taipasid endale progresseeruva sissetuleku määrata, märkamata sama teha pensionide ja lastetoetustega. ?sja selgunud 12 000-kroonise keskmise palga valguses on Eestil Euroopa suhteliselt madalaimad pensionimäärad isegi pärast 1. aprilliks lubatud tõusu.

Riigikogule euroopalik palgaseadus

Ammu on aeg koostada uus Riigikogu palgaseadus, lähtuvalt euroopalikest eeskujudest ja suhtarvudest. Sõjaeelset Eestit eeskujuks soovitada oleks liiga karm – seal oli riigikogulase palk professori omast madalam. Kindlasti tuleb aga loobuda statistilise keskmise palga korrutisest, sest Eesti tingimustes arvutatuna põhjustab see ainult stressi: niipalju või enam teenib vaevalt kaks kümnest palgasaajast. Kas võtta koefitsiendi aluseks maksuametis sotsiaalmaksu järgi arvutatud keskmine, miinimumpalk, mediaanpalk või keskmine pedagoogipalk – võimalusi jagub. Võib ju ka palgamäära fikseerida kümneks aastaks, nagu on juhtunud lastetoetusega (kehtestamise ajal oli see kolmandik keskmisest pensionist).

Minu arust oleks õige võtta aluseks sotsiaalmaksu laekumise alusel arvutatud ja pooleldi salastatud tegelik keskmine palk (mis ilmselt on kuskil 7000 ja 8000 krooni vahel), sest see kajastab kõigi väljamakstud palkade keskmist palju adekvaatsemalt kui rahvusvahelise valemi järgi arvutatud statistiline keskmine, mis peegeldab Eesti oludes ca 3% töövõtjate palku. Kõik, kes vähegi arvutada oskavad, teavad, et see “keskmine” on õhku täis, ja kui riigikogulased oma südametunnistuse riismed kokku koguksid, võiks kohe hakata nende neljakordset palka arvutama tegelikust keskmisest, ning uut seadust polekski vaja.

Pensioniarvestuses riigikogulased ei kaotaks, sest endiselt läheks iga Riigikogus välja istutud aasta neile kirja nelja aastana. Samas tähendaks see olulist võitu tavainimestele, kellest kolmveerandil praegu läheb iga töötatud aasta arvesse vähem kui aastana, kusjuures alampalgalistel tuleks 15-aastase minimaalstaazhi kättesaamiseks rügada üle 40 aasta. Mõistetavalt pole neil millestki ka pensionisambaid kasvatada. Lapsi kasvatavate emade tööd ei hinda pensioniseadus aga üldse.

Inimsusevastased sotsiaalteod

Säärase seaduse vastuvõtmine endise sotsiaalministri Eiki Nestori (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ajal tuleks tõepoolest liigitada inimsusevastaste kuritegude hulka, nagu ka Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimisel 2000. aastal teatud nõuete väljajätmine. Ratifitseerimata on muu hulgas artiklid 23 (eakate kaitse), 30 (kaitse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse puhul), 31 (õigus eluasemele). Artiklist 4 (õigus õiglasele töötasule) on kinnitamata punkt 1, mis garanteerib õiguse inimväärsele töötasule (selle all mõistetakse palka, mis võimaldab ennast ja peret normaalselt ära elatada), ning p. 3 (meeste ja naiste võrdne tasustamine võrdse töö eest).

Toona õigustas Nestor end Riigikogu ees sellega, et Eesti riik on vaene, aga kui need nõuded ratifitseeritakse, võib Euroliit, kui meid sinna võetakse, hakata nende täitmist kontrollima.

Nüüd, mil Eesti on väidetavalt enneolematult rikas, peaks olema võimalik mõelda ka sotsiaalharta ratifitseerimisele täies mahus, enne kui seda nõudma hakatakse. Inimväärset palka ei vääri ju ainult riigikogulased.

MALLE SALUPERE

Vasakpartei

Jaga |