13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Õuduste rongid08. juuni 2005Pealtnägijate jutustusi 14. juunil 1941. aastal küüditatute äraviimisest ajalehest Meie Maa (1. august 1942) Vedurijuht Tuude: "Tunnid, millede jooksul ma pidin olema selle rongi vedurijuht, olid mu elu mustimad ja hirmsaimad. Minu kohta on ikka öeldud, et mul on hea tervis, head närvid. Seesuguses usus olin endast ka ise. Aga vale. Sõit tolle rongiga sõi nad läbi. Ma lihtsalt ei kannatanud, ei pidanud vastu. Ja ega seda oleks vist ka suutnud ükski teine, kel on hingesiiluke sees." Pildid, mis talle neist vaguneist avanenud, olnud nii kohutavad, et need vist kunagi ei unune. Igasse tavalise suurusega loomavagunisse oli sisse tuubitud 40 inimest, suuremaisse poole rohkem. Enamikul väljasaadetuist tuli kas seista või põrandal istuda. Inimesed piinelnud kõige muu kõrval ka puhta õhu ja joogivee puuduse käes. Ilm oli kuum nagu keris, väljaski tahtnud lämmatada. Vaguneis olnud otse surmaleitsak. Tema, Tuude, tutvunud terve rea vagunitega. Igas vagunis olnud kas nurgas või keset põrandat auk. Augu serval käinud vagunisolijad rahuldamas oma loomulikke vajadusi kõigi silma all. Need kohad haisesid hullusti. Iseäranis masendav oli pilt naiste vaguneis. "Nad olid kõik öösiti oma kodu sängist võetud ja nüüd siia paisatud. Siia sealauta… Siin nad nüüd, kuidas öelda, murdusid üksteise järel…nagu kõrkjad… Üks sünnitab enneaegselt… teine – lebab minestunult, kolmas…oksendab, sest tal on pööritus… Süda ei talu… Neljas, see hakkab surema või oligi juba… Südamerabandused, verekaotused… Kõik hullud asjad… Inimesed nagu tule sees, uskuge… Jaamadesse sisse sõites sirutati trellide vahelt käed välja, lehvitati, et… Ikka üks jutt, üks häda, juua, juua, juua!… Inimesed, muidugi, tõid vett. Aga mis sai ütleme, ka kahest, kolmest, viiest kruusitäiest?… Sajad kuivanud suud… Ei midagi… See on nagu linnud nokivad kastet… Tilk ja tiba… Tiba ja suu. Aga järgmises jaamas kisendasid jälle juua!… Kui nüüd arvestada, et nende sõit kestab oma paar-kolm nädalat…vahest kuu…Venemaa värk, teada, siis…mis me sellest räägime…Pole usku, et Vene raudteejaamades neile ükski tilka annab!…" ohkas vedurijuht. Üks Virumaa kaevandusrajoonis tegutsenud arst jutustas: "Sõitsin Tapalt Tartu. Rongis kuulsin, et eshelonid väljasaadetavatega pole Eesti territooriumilt veel lahkunud. Neid olevat Tamsalust peale kuni Petserini välja kõik jaamad täis. "Nemad! Need on nemad! Vaadake!" Ronisin koos teistega vaguniuksest välja. Meie vastas tossaski vedur tohutu rivi loomavagunitega. Rongi ümber jalutasid punaväe patrullid. Siit ja sealt vaguniluukidest ilmus nähtavale midagi valendavat. Läksime paari-kolmekesti lähemale. Nüüd nägime juba trellide taga nägusid. Osa neist seisis püsti. Muist olid naridel. Mõned losutasid räpasel vagunipõrandal. Neil oli imelik pilk. Olen seda pilku näinud loomal, kui… Nad anusid kohe juua. Meie rong stoppas ikka veel, ja reisijad kandsid neile vett kruuside ja pudelitega. Veenõu nähes tuli neisse jälle elu, nende silmad lõid hetkeks tuhmilt kiirgama. Nagu kõrves. Niihästi vaguneis kui ka väljas oli stseene. Aga jätame sentimentaalsused. Võhivõõrad inimesed embasid ja suudlesid üksteist. Inimesed, kes polnud iial näinud teineteist, olid siin äkki – kaelastikku. Neid haaras rassitunne, inimlikkuse moment. Vahel võib elu olla filmilik, kaotamata sügavusi, kuid et elu nii ääretult sügav võib olla, kogesime esmakordselt. Ühes vagunis oli sündinud laps. Kuid ema oli surnud "nurgavoodis", see tähendab – vagunipõrandal. Keegi vanem naisterahvas oli võtnud maimukese oma sülle. Aga ta ei teadnud, mis temaga teha, sest lapsuke hakkas varsti piima tahtma. Vastsündinu noore ema laip lebas veel vagunipõrandal. Seda polnud keegi ära koristanud. Siis kuulsin ka surnud ema nime. Hilda Torma, kapten Torma abikaasa. Räägiti, mees ise "sõitvat" samas rongis, ainult teises vagunis. Kui ta elab, võib-olla ei tea ta praegugi oma naise ja lapse saatusest. Samal hetkel andis meie vedur ärasõiduvile. Kui olime juba rongil ja liikusime, hakkas loomavaguneist kostma nõrk laul, mis aegajalt katkes ja lämbus. Lauldi: "Su Põhjamaa päikese kullast, su õhust, veest ja su mullast…" Moment oli liigutav. Midagi nagu rebenes. Tundus, et igas inimeses on riivatud ta pühimat. Aga „rebenenud" kohale tõmmati varsti plaaster peale. Abituse näokatted raputati trotslikult maha. Ja kui olime juba sealmaal, kuhu vangide laul enam ei kostnud, põrutati meie vagunist ärkavasse hommikusse: "Mu Looja sind kaitsku ja kandku, sull' rahu ja õnnistust andku, ta arm olgu sinuga! Jää õitsema aegade meres, riik Põhjamaa riikide peres, sa, Eesti, mu kodumaa…" Valgenes. "Iial ei unusta me neid meeleheite ja pisarate ronge," lausus mu vastas istuv proua, surudes käega oma silmalauge. Viimati muudetud: 08.06.2005
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
