Naksitrallid ei saanudki võimule

RALF R. PARVE,      26. oktoober 2005


Kergendustundega võis tavakodanik ohata, et lõpuks ometi said valimised läbi! Aktiivselt aitas valimiskampaaniat ilustada Eesti toiduainetetööstus. Loosungi all VALI MIND anti lihtsameelseks peetavale kodanikule võimalus saata end volikogusse esindama pihvid või kohukesed, valida Limpa, Pauligi President või parima programmiga nimekiri nr 1182 ehk kolm naksitralli. Ennast valima kutsus ka üks kinnisvaramaakler.

Võiks ju pilgata, et nüüd võivad ajakirjanduse tellijad oma postkastide kõrvalt lumelabidad ära korjata. Tõele au andes aga postkaste nii väga täis ei topitudki. Vähemalt minu kogemuste põhjal. Mõnedki päevad püsis postkast suisa tühjana ning valimisreklaame surusid erinevate erakondade esindajad pihku suurtes kaubanduskeskustes. Sotsidelt võis saada 100-grammiseid kohvipakke, respupsikutelt roose, reformeritelt preservatiive ja õhupalle, Keskerakonnalt mett, helkureid ja õhupalle, pea kõigilt veel kommi ning pastapliiatseid. Õnnega koos oli valija, kes sai parteisildiga tikutopsi või tulemasina.

Sotsidel jõud või mõistus?
Aeg-ajalt potsatas postkasti punane sedelike korraldusega: „Vali sotsiaaldemokraatlik jõud!" Üleskutse tõi meelde mitmeidki jõuaspekte. Eelkõige viimaste punavägede paraadi Tallinnas 1988. aastal, mille käigus kioski katusel istuvad noormehed rullisid lahti loosungi: „Sila jest, uma ne nada!" ehk eesti keeli, kui jõudu on, pole mõistust tarvis.
Punasedelid meenutasid sedagi, et mõõdukad ja sotsid on meie räige parempoolsuse elluviijad. Nüüd rõhutasid sotsid sõnumit: „Inimene eelkõige!"
Sotside kurb käekäik kinnitab, et endiselt pole nendel parempoolsusele alternatiivi. Tallinnas võimule tulla ei taheta ja eelistatakse jällegi istuda koos parempoolsetega Riigikogus ühises opositsioonis.

Andevaene Res Publica
Nii võib tõesti arvata, kui lugeda Haabersti respublikaani Kaupo Reede allkirjastatud valimisreklaami. Sinna oli sisse näpatud Reformierakonna lubadus „Kesklinna 15 minutiga!" Kui Keskerakond lubas 100 uut trolli ja bussi, siis respupsid lubasid uusi, kiireid ja mugavaid ühissõidukeid. Kena ja konkreetne lubadus, sest äkki pakkunuks mõni konkurent vanu, aeglaseid ja kohmakaid liikureid. Sellisel juhul olnuks Res Publica lubadustel küll sügav mõte sees.
Veider oli ka lastele 2000 krooni lubamine kuus. Paraku Reform lubas 500 krooni rohkem. Ja näe, saidki teised valimistel tunduvalt parema tulemuse kui respublikaanid. Asjata koonerdasid!
Eelmistel valimistel lubas Res Publica saadikukandidaat Koit Saarevet igale Mustamäe õpilasele tasuta internetti igasse trepikotta. Kolme aasta jooksul seda lubadust ei täidetud. Kui koolilapsele Mustamäel nimetada internetti ja Res Publicat, hakkab ta kibedalt nutma. Nüüd hakkas respublikaanidel ilmselt piinlik, sest uued valimised tulid peale ja Tõnis Palts lubas teleekraanilt isiklikult juba igale tallinlasele tasuta interneti põhiühendust. Kahju, et Palts ei lubanud lisaks Tallinna rannabulvarile veel 365 päikesepaistelist päeva. Siis oleksin ma küll iga kell tema poolt hääletanud! Sest oranzhile pastapliiatsile minu taskus on trükitud tema unistus: „Palts on parim linnapea!"

Reformierakonna preservatiivikampaaniad
Kord käis üks nõukogude inimene turismireisil Prantsusmaal. Lõpuks oli talle pihku jäänud vaid paar franki, mis vajasid kulutamist. Ei saanud ju nii hinnalist kõva valuutat rublamaale tagasi viia. Ent kõik asjad olid Nõukogudemaalt saabunule hirmus kallid. Juhuslikult jäi seltsimehele ette apteek. Viimaste frankide eest polnud sealt võimalik osta isegi odavat tualettseepi. Pika nurumise ning kauplemise peale õnnestus maailma esimese sotsialismimaa kodanikul välja kaubelda veerand välismaisest seebitükist. Nõukogude turist sai apteekrilt lisaks tänusõnadele ja seebikillule kauba peale tasuta preservatiivi. Nõukogulase küsimusele miks vastati naeratades: „Et teiesuguseid ostjaid enam juurde ei sigiks!"
Europarlamendi valimistel, mis toimusid 13. juunil 2004. aastal, alustas oma preservatiivikampaaniat Reformierakond. Tibukollasel pakendil seisis, et oravate kummis on parem jõud, suurus pole oluline ning Eesti on kõige kõvem Euroopa riik. Nüüd, aastal 2005 Reformierakonnalt tasuta kondoomi saanud valijatest õnneseened said teada, et ees ootab neid kindel pauk – nimelt teeb Reformierakond Eesti paremaks.
Ei oska kuidagi arvata, mismoodi saab preservatiivide abil parandada Eesti elu ja sigitada tuleviku tarbeks uusi maksumaksjatest kodanikke, eriti kui silmas pidada Prantsusmaa näidet.
Kas tõesti tahtis Reformierakond teada anda, et meiesuguste hääletajate sünd on reformeritele vastukarva? Või taheti preservatiivikampaaniaga teadvustada kurba sõnumit, et riik ei jõua kõigile lastevanematele maksta 5000 krooni sünnitoetust? Või oli neil hoopiski mingi kavalam plaan, näiteks olid kõik preservatiivid nõelaga läbi torgatud?

Tankitõkked ja rebaserauad kesklinna
Valimiste ajal jäi Tallinnas, peapostkontori ees silma tibukollane valimisreklaam, millel jällegi Reformierakond lubas välja panna kaks miljardit krooni, et kesklinna saaks 15 minutiga. Peapostkontori eest jõuab südalinna ehk Vabaduse platsile keskmise kõnnakuga viie minuti pärast.
Mõtle, palju mõtled, ent kuidagi ei oska arvata, missuguseid rebaseraudu ja tankitõkkeid tuleks Narva maanteele ja selle lähitänavatele püstitada, et aeglustada kesklinna jõudmist kolm korda.
Ilmselt oli siiski tegemist reklaamikontori ükskõiksusega – kama, mis kirjas, peaasi, et plakat paigas. Äärelinnas oleks reklaamil olnud hoopis teine ning sisukam mõte.

Põhiküsimuseks turvateenus
Minu laual on pakk valimisprospekte. Kena daam Anna-Greta Gutman Isamaaliidust lubab mulle turvalisust minu kodutänaval ning – hoovis liikudes. Selleks vajaski ta minu häält, et see mõte Tallinna linnavolikogusse viia.
Kahju, et mul oli vaid üks hääl. Sest reformierakondlane Tõnis Kõiv lubas mulle samuti, et pärast tema partei valimist oleks minu lastel tänavatel ja õues turvaline. Aga kas mina võin siis kolki saada? Anna-Greta lubadused olid etemad.
Siis jõudis minuni reformierakondlase Keit Pentuse prospekt. Näib, et see elus karastunud daam on omandanud kõik õppetükid major Sigimitsu raamatust „1000 jiu-jitsu võtet". Nimelt teatab ta oma valijatele enesekindlalt, et Tallinna kesklinna vanemaks saades kahekordistab ta seal tänavapatrullide arvu. Võis oletada, et enne valimisi oli ta lausa ise nõus pimedatel linnatänavatel patrullima. Pärast valimist linnavolikokku aga loomulikult enam mitte.
Kurvaks tegi kogu selles valimiskampaania kaskaadis vaid üks silma või õigemini kontsa alla jäänud asi. Nimelt koerajunnid. Mingit toredat koristamisteenuse pakkumist valimisreklaamides ei õnnestunudki üksikasjaliste lubaduste paljususes tuvastada. Ehk siis järgmistel valimistel?
Nüüdseks on hulluse aeg otsa saanud. Tore, et taas saame hakata elama normaalset elu! Ja lugeda normaalseid kirjutisi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)