Nädala juubilar ALEKSANDER SUUMANN 90

Aleksander Suumann sündis 25. aprillil 1927 Metsakülas Avanduse vallas, mis tänapäeval on aga Käru Väike-Maarja vallas. Ta õppis Simuna algkoolis. Viiekümnendatest, oma noorusajast on Sass ise ütelnud: “Ma kirjutasin ka luuletusi, lorilaule, mida metsatöölised purjuspäi laulsid. Need olid äärmiselt ropud laulud, aga neil oli vahva rütm.” Peatselt saigi Suumanist luulerütmi suur valdaja. Ta lõpetas 1958. aastal kunstiinstituudi ja asus kunstiõpetajana tööle Tartu kunstikooli. Suuman debüteeris 1963. aastal kassetipõlvkonna teises luulekassetis koguga “Oh seda inimest!”, aga 1966. aastal ilmunud “Krähmukirjad” tegid temast ühe nende aastate armastatuima luuletaja.

Luuletaja kohta debüteeris Suuman võrdlemisi hilja, 30-aastaselt. “Oh seda inimest!” sisaldabki juba klassikaks saanud luuletust “Su silmad on sammal suitsunud palkide vahel vanas majas”. Luuletuse pealkiri on “Poeetilisi portreid I” ja kirjutatud on see 1960. aastal. Sama portreedetsükli IV luuletus on pühendatud ühele Silvale ja algab samuti väga tuntult: “Ma olen must taevas. / Sa oled sinine pilv. / Ma olen äestatud põld. / Sa oled kaer, mis jäi külvamata.” Neid luuletusi loeb Sulev Nõmmiku filmis Priidik oma neiule Marikale. “Musta taeva” luuletuse peale ütleb Marika teatavasti: “Priit, oota! Ma sõidan ära.” Ta reageerib luuletamisele nagu tõsisele rituaalile. Samblaluuletus aga kõlab olukorras, kus mehed on väsinult kuuse all. Öös ja kahekesi Marikaga kõlab veel Sass Suumani luuletus “Koputused” (1957): “Keegi koputas... ma ei avanud silmi ega ust.” See teos sisaldab Suumanile iseloomulikku mõttekäiku: “Mõned igatsused on nii suured, / et ei saa uskuda / nende täitumise tulekut.”

Suumani sõna kõlas küll võimsalt, aga metafoori “mina olen” on kasutatud nii enne kui pärast teda. Johannes Semper kirjutas: “Ma olen 18 filosoofilist süsteemi.” Ja Tõnu Trubetsky laulis aastaid hiljem: “Ma olen sinu unistus, mis sul on käes. Ma olen su probleemituse väljapääs.” Seega, nagu ikka väga andekate inimeste puhul, peegeldus Suumani luules mineviku sõna ja tema järeltulijad elasid tema luule rikkalikul intertekstil.

“Krähmukirjad” ilmusid eesti luule võimsal epohhil, 1966. aasta lõpul, mil tulid järjest Paul-Eerik Rummo “Lumevalgus. Lumepimedus” ja Arvi Siia “Reporter värsikaameraga”, ning sellest järgmisel aastal Jaan Kaplinski “Tolmust ja värvidest”. “Krähmukirjades” on Eestimaa suvesse sattunud poeedi lüürilisi mõtisklusi, kõik kirjutatud ilusates klassikalistes värsimõõtudes. Üks luuletus nende hulgast kõlab taas “Mehed ei nuta” lõpuosas, nimelt “Suveöö IV”: “Miks see maailm küll kummuli käis?” Naiivne filmitegelane Priit vestab oma targale tüdrukule, et “ei ole pimedust, ei ole valgust, ei ole lõppu, ei ole algust”. See on filosoofiline ühinemine valgusega, selgub, et inimese käikudel ei olegi lõppu ega algust, pealegi muutub iga alguse mõistegi kasutuks, kui saar, millel nad kõnnivad, on rohkem poolsaare moodi ja sellele saarele võiks alati naasta.

 “Krähmukirju” hinnatakse üksmeelselt Sass Suumani loomingu tipuks.

Järgmistel kordadel võttis Sass luules sõna kogudes “Valguse kuma sees” (1972), “Maa paistel” (1975) ja “Sõnad sulavad taevaga ühte” (1977). Viiekümnendale eluaastale lähenev luuletaja on siin õppinud hindama noorusmälestusi, küla pillimängu ja karjakelli. Luuletaja möönis siin, et poeedid kirjutavad erakordselt karmidest asjadest: “Ei taha minna luulemaale. / See on üks kivimurd ja tuulerusu. / Kas looming ainult eitamine on / ja lõhkumine? Ma ei usu.”

Suumani viimasteks okupatsiooniajal avaldatud luulekogudeks on “Meil siin Hüperboreas” (1980) ja “Nofretetega metsas” (1986). Esimeses on palju suviseid puhkusemõlgutusi kadakate ja suvise kalapüügiga. Teises on püütud läbi situatsioonikoomika esitada ka ühiskonnakriitikat. Näiteks pidi Suumani lugeja kindlasti teadma, miks on “see turvaline, kui mehed taovad vasest torni Nigulistele”. Niguliste kirik põles teatavasti 1982. aastal ja järgmisel hommikul ümbritses seda nuhkide müür.

1989. aastal ilmus publiku ette uus Aleksander Suuman – Suuman-modernist. Ilmus “Kui seda metsa ees ei oleks” Leo Lapini illustratsioonidega. Sellest on pärit kuulus lause: “Kui midagi öelda ei ole, siis riimin.” See värsikogu sisaldab palju termineid, mis toona aktiivselt käibel: “grafomaan”, “Pegasus”, “Viru lind”. Suuman väitis, et palju aastaid kirjaniku elust kulub Harjumäe, “Pegasuse” ja Kirjanike Liidu vahet vantsides. Vana kirjanik elas ikka veel täiel rinnal: saatis helsinglanna hotelli, kuid naine kisti ta käte vahelt.

Vabariigi taastulekul püüdis Suuman jätkata luulega, millel on graafiline pilt: näiteks kujutab üks selline luuletus ääretut merd, mille lainete all on lennuki sünge must kast täis karjeid. Sassist sai kirjastuse “Elmatar” püsiautor. Seal avaldas ta veel kaks luulekogu: “Targemat ei ole” (1995) ja “Neid enam ei tehta” (1997). See oli juba eluõhtule jäänu väärikas finaal.

Kirjaniku viimaseks originaalkoguks jäi täpselt aastatuhande vahetusel ilmunud “Mälestus on metsast rohelisem”, milles juba 73-aastane autor liigub nukraid mälestusi pidi sammudes noorusmaadele.

Aasta enne surma ilmus temalt veel üks raamat – “Tondihobu tõugud vetikatega”, mis sisaldab luuletusi kõigist eelnevatest. Teos pälvis Kultuurkapitali aastapreemia. See oli tunnustus tagantjärgi: preemiate sadu ei hellitanud Suumanit kunagi.

13. aprillil 2003, 12 päeva enne oma 76. sünnipäeva Sass Suuman suri. Suur luuletaja oli oma elutöö teinud.

AARNE RUBEN

Jaga |