Kadrill ühiskondliku kokkuleppe ümber

RALF R. PARVE,      15. oktoober 2003


Ajakirjanduse kuumaks päevateemaks on saanud ühiskondlik kokkulepe. Väidetavalt kirjutavad 20. oktoobril sellele Estonia Valges saalis alla 39-40 osapoolt, keda eelkokkuleppe sõlmimisel oli 46. Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse eesotsas seisab ja saab sealt palka Agu Laius - Isamaaliidu liige 12. novembrist 1992. Tema kõrval on teine tegevliitlane - rahvaliitlasest presidendi nõunik Andra Veidemann. Ühiskondlikku leppe vaimseteks liidriteks ja elluviijateks on suurärimees Aadu Luukas ja president Arnold Rüütel.
Kahtlemata vajab meie ühiskond kokkulepet põhiküsimustes. Pole ju mingi saladus, et riiki valitsenud juhtkondade põhimõttelage peataolek või sobimatus koostööks valmistab pettumusi suurtele rahvahulkadele.
Kui lugeda Oskar Looritsa 1951. aastal Rootsis ilmunud traktaati "Eestluse elujõud", siis võib suisa imestuda, kuidas läbi ajaloo on meid saatnud ühed ja samad mured. Rahvaluuleteadlane kirjutas: "Eesti eliidi poliitiline looming on äpardunud seniseni õige palju sellepärast, et meie juhtkonna riiklik mõtlemine ei ole küündinud üle isiklike või parteiliste vastuolude ega ole kristalliseerunud eestiliseks riigifilosoofiaks või viimistletud ideoloogiakski mitte. Poliitilise mõttevõime arenematust demonstreeris meie parteiline killustatus ja ideoloogiline ebamäärasus rühmitumisel, mida provotseeris sageli saamahimu enam kui põhimõtted. Nõndaviisi edasi ekselda ja kobamisi sõgesikutada me enam ei tohi."
Kõik uus on tegelikult hea unustatud vana. Oskar Looritsal on tänapäeva poliitikutelegi õpetusi, mida peaks vastastikuse arveteklaarimise õhkkonnas tegutsemiseks võtma. Õpetus on tegelikult üsnagi lihtne: "Sellises õhkkonnas tuleks taotella tegelikult ometi seda, et kui mitte koos, siis ärgu vähemalt üksteise vastu töötatagu, vaid kantagu vastastikune võitlus omavahelise võistluse pinnale, olgu küll erinevaid radu, kuid siiski kõrvu samas suunas ja sama sihi poole tüürides. Seda peavad taotlema mõlemas rindes need, kel veel südametunnistust ja eetilist vastutustunnet piisab, et tasandada teed nn kolmandalle võimaluselle, kus mõlemad rinded koristavad sisemise kõntsa ja leiavad lõpuks koostöö-keele."
Kui Oskar Looritsa filosoofia põhineb Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi kogemustel, siis tõdeme selgelt, et ajalooline järjepidevus toimib meil väga võimsalt. Isegi ka kõiges halvas.
Kui aga rahvuslikku kokkulepet peetakse vaid helesiniseks unistuseks, siis ei maksaks end sellest heidutada lasta. Unistada võib ikka. Sest lõpp saabub alles siis, kui kaovad ka unistused.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)