Merike Martinson: Lapsed joovad!

MERIKE MARTINSON,      14. aprill 2004


Kui tahad teha midagi head, leia võimalus, kuidas seda teha, ära otsi vabandusi, miks see tegemata jätta

Alkoholipoliitika ei ole ainult volikogu või ametnike, vaid kogu rahva asi. Täpsemalt sõnastatuna kõlab küsimus nii: meid kas huvitab viinamüügist saadav äriline kasu või meie laste tulevik? Selleteemaline rahvaküsitlus on rahvavalgustuse üks osa – selle algus.

Liberaalne alkoholipoliitika, ükskõikne ühiskond

Liberaalne alkoholipoliitika on viinud alkoholitarbimise katastroofilise tõusuni. Me tarvitame 12 liitrit puhast alkoholi inimese kohta aastas. Asja varjukülg on alkoholi pruu-kimine laste seas. Sageneb mürgistuste arv teismeliste, sealhulgas tüdrukute hulgas. Kui 13aastane tütarlaps tuuakse haiglasse eluohtliku 2,5-promillise joobeastmega või kui intensiivravisse satub klassitäis purupurjus sünnipäeva pidanud lapsi, ei näita see ainult vägijookide ohtlikkust alaealistele, vaid ka, et kellegi lohakuse või ükskõiksuse tõttu on nad selle kätte saanud.
Kahjuks kaasneb liberaalse alkoholipoliitikaga üldine ükskõiksus. Valitseb suhtumine, et see, palju noored joovad, ei puutu ülejäänutesse. Või on meil petlik lootus, et halvad tendentsid lähevad üle iseenesest. Minu arvates ei kuulu vaidlemisele, kas alkoholi kättesaadavust noortele tuleks piirata või mitte. Olu-korra parandamiseks on kolm võimalust.
Esimene: tõsta alkoholi hinda, mis on puhtalt ärivaldkond.
Teine võimalus on valgustustöö ja haridusprogrammid, eriti aspektist, kui ohtlik on alkoholi tarbimine lastele ja noortele. Eitavat suhtumist tuleb alles kujundama hakata ning alustada tuleks sellega juba täna. Samas on see pikk ja vaevanõudev protsess ning ajaks, kui see oma vilju kannab, võib juba hilja olla.
Kolmas, reaalseim ja kiireim võimalus olukorra parandamiseks kohe on alkoho-limüügi piiramine. Müügi-kohtade vähendamine, kella-ajaliste piirangute ning range vanusekontrolli sisseseadmine jne. Maailma kogemus näitab, et tõhusaimalt hoiab noored alkoholist eemal selle kättesaadavuse vähendamine.
Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti korraldatud noo-rukite tervishoiualasel konve-rentsil avalikustati tulemused, mis saadi 4000 Tallinna kaheksandate klasside ja 1416 üheksandate klasside õpilase käitumisharjumusi uurides.
Üheksanda klassi õpilastest oli alkoholi tarbinud 91% poistest ja 94% tüdrukutest. Prob-leemset alkoholitarbimist näitava kuue kontrollküsimuse (vt kõrvalolev tabel) järgi oli üheksanda klassi õpilaste seas alkoholiga tõsiseid probleeme 53,3% tüdrukutest ja 40,9% poistest.
Konverentsi ettekandja dr Lagle Suurorg võttis töö tuuma kokku sõnaga STOPP!, naelutades publiku tähelepanu väitega, et edasi minna ei saa: enam ei ole aeg arve välja tuua, vaid tegutseda.

Igaühel õigus kaasa rääkida

Kui Elmar Sepa öist alkoholimüügikeeldu puudutav rahvaküsitlus linnakodanike seas Tallinna volikogu sot-siaalkomisjonis esimest korda arutlusel oli, jäin erapooletuks, sest pidasin hääletusele kuluvat 500 000 krooni niigi pingelise linnaeelarve puhul mõeldamatuks. Eeldasin, et noori puudutavate müügi-piirangute sisseviimiseks ei ole vaja tingimata hääletust korraldada.
Viimaste nädalate jooksul olen aga sattunud vastakuti uuri-mustööde ning faktidega, mis on mind vastupidises veennud. Tervisekäitumise mõjutamise protsessis on ainuüksi küsi-muse esitamist hinnatud kui vahelesekkumist, mis tähen-dab mõtlema ja arutlema panemist probleemi üle. Soome, Kanada ning Ameerika kogemuste põhjal saab tuua näi-teid, kuidas ennetustööd on tehtud just nimelt sellega, et alustati inimeste küsitlust erinevates piirkondades.

Sõnastati probleem ning see jõudis inimeste teadvuseni. Huvitav on ka fakt, et Maailma Tervishoiuorga-nisatsiooni määratluse järgi jätsid näiteks 2% patsientidest suitsetamise, kui arst neile sellekohase küsimuse esitas.
Rahvaküsitlus on rahvavalgustuse esimene etapp, millele peaks järgnema ulatuslikum tegevus. Küsitlusega teadvustatakse probleemi olemasolu ning selle lahendamise teed. Nii tõsine kü-simus nagu alkoholimüügi piiramine noorte hulgas ei ole ega saagi olla ainult ametnike asi, mis kedagi ei huvita. Küsitlusele reageerinud linnakodanikud haaratakse otsustuse protsessi, neist saavad kaasvastutajad, keda huvitab ka see, kuidas kont-rollitakse nende poolt langetatud otsuse täitmist.

Noorte tervisega riskimine küüniline

Mind on hämmastanud nii poliitikute kui ka tavakodanike seas korratud arvamus, nagu ei oleks alkoholipiirangutest kasu, et see annab rohelise tee sala- ja taksoviinale jne. Diskussiooni teke on loomulikult teretulnud. Ometi tundub noorte tervisega riskee-rimine küünilisena, sest õigu-poolest saab küsimuse püstitada ka nii: meid kas huvitab viinamüügist saadav äriline kasum (ka on võimalik, et paljud, kes nii tulihingeliselt alkoholi kaitseks välja astuvad, on ise selle tarbijad) – või meie laste tulevik.
Kui tahame teha midagi tõeliselt head, peaksime leid-ma ka võimalusi, kuidas seda teostada, mitte otsima vabandusi, õigustusi või arvukaid põhjendusi, miks seda mitte teha.

Kui 13aastane tütarlaps tuuakse haiglasse eluohtliku 2,5-promillise joobeastmega või kui intensiiv-ravisse satub klassitäis purupurjus sünnipäeva pidanud lapsi, näitab see alkoholi ohtlikkuse kõrval ka kellegi lohakust või ükskõiksust, mille tulemusena nad on vägijoogid kätte saanud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)