Ühe inimese kaitseks

 Esimestest teenistuspäevadest alates sai minu üheks suurimaks eeskujuks ja aatevennaks intelligentne, rühikas, väljapeetud, tarmukas, põhimõttekindel, julge ja tasakaalukas nooremseersant Herman Simm. Tundsin, et tema on inimene, kellega võis n-ö luurele minna, keda võis usaldada, varjamata seejuures oma vastumeelsust tollal miilitsas olnud „vana kaardiväe“, s.o endiste tšekistide vastu, kelle kätel võis aimata Eesti metsavendade verd.

Hiljem meie teed läksid lahku. TPI-s kõrghariduse omandanud Herman tõusis tasapisi ametiredelil. Minu tähetunniks kujunes aastail 1970–1971 teenistus kriminaaljälituses, kus tutvusin teise väga ausa ja eestimeelse inimesega – Olev Laanjärvega – ning mitmete teiste nendesarnastega.

Paraku sai 1984. a. veebruaris minu „laul lauldud“. KGB-sse läkitatud salakaebuse esimene punkt kõlas: „Vihkab venelasi ja kommuniste.“ See oli tolle aja kontekstis surmapatt, kuid praeguste väärtushinnangute kohaselt võiksin ennast kui mitte vabadusvõitlejaks tituleerida, siis teisitimõtlejaks ja/või dissidendiks ehk siiski ning taasiseseisvunud Eesti Vabariigilt auraha välja kaubelda.

Kommunistide robustne kanepist poomisnöör jättis mulle siiski eluvaimu sisse, nagu – ausalt öeldes! – tervele armsale Eesti rahvalegi. Kuidas aga läheb selle armsa ja kalli lääneliku kommionu ja mammonisti nailonsilmusega, seda juba oleme hakanud oma seitsmes soolvees pargitud talupojanaha peal tunda saama. Aga see selleks!

Tulgem tagasi mu õnnetu, Hermani enda sõnutsi „haige süsteemi“ (vt Maaleht 02.03.1995) hammasrataste vahele jäänud sõbra juurde.

Milles siis ikkagi seisneb tema väidetavalt pöörane roim – Rooma õiguse järgi elusast peast ristile naelutamist vääriv riigireetmine? Mida veel on sellest põhjalastud Republica of Estonia’st (vrd parvlaeva Estonia enam kui segast lugu), sellest Issanda- ja vennaarmastusest ilma jäänud, (nn välisinvestoritele) mahaparseldatud, paljaks varastatud (10 miljonit dollarit, 120 000 või enamgi tonni Eesti rahva leivavilja) ja end lõputute muude mammonaafääridega „vääristanud“ Eesti isamaast reeta?

Oletagem, et H. S. sosistaski Vene karule kõrva üht-teist Eestimehe ja NATO–USA salasobingutest. Aga miks siis teie, meie kallid riigihoidjad ja -kaitsjad, haute kurje plaane oma naabri vastu? Miks ise norite pidevalt tüli, näitate NATO ja USA laia tagumiku tagant Vene karule keelt ja trääsa? Selle asemel, et visata oma valekaardid laua alla ja öelda: „Aitab lollustest!“   Sõber soomlane, näe, taples Vene karuga mis taples, aga enam ei taple – nüüd on hoopistükkis head sõbrad. Pole sakslasedki ses mõttes lollid. Aga meie? Alles see oli, kui ise oigasime ja halasime: meid vaenas 50 aastat Vene okupatsioon! Nüüd oleme ise seitsme maa ja mere taga, ühel või teisel väikesel ning vaesel rahval kõris kinni. Viime neile RAHU, VABADUST ja DEMOKRAATIAT firmamärgiga „Made in USA“. Oleme kaljukindlad oma äravalituses ega vaeva oma pealuid selle üle, et nende „metslaste“ ja „terroristide“ verel ja pisaratel Iraagis, Afganistanis jm on täpselt seesama lõhn, värvus, erikaal ning hind, mis meilgi siin armsal Maarjamaal. Võtke vaevaks tutvuda ühe Iraagi neiu blogiga „Bagdad põleb“ (trükitult saadaval avalikes raamatukogudes!).

Kollaborandid ja korruptandid on ise need, kes toodavad narkomaane, prostituute, pätte, vargaid ja – tule, taevas, appi! – riigireetureid.

Meedia ilgub: „Riigireeturist kinnisvarakröösus!“ Lugegu meie tipprikkuritest „rahvateenrid“ parem omad metsad, maad ja mõisad üles ning selgitagu „tumedale rahvale“, kust neile see taevamanna on vaata et vägisi kaela sadanud.

Ja lõpuks – igal halval asjal on ka mõni hea külg. Antud juhul see, et hoidusin oma kõrges riigiametis olevast sõbrast teadlikult kaugemale. Hoidsin distantsi, hoidusin n-ö külje alla pugemast. Sest igas totalitaarses ühiskonnas on igal nuhil omakorda sabas teist kümme nuhki.Oleks sinisilmne narrus arvata, et meie õigusriigis (?!) on need lood teisiti. Ja minul ei ole vähimatki põhjust arvata, et nii nagu Nõukogude salateenistuste silmis olin üks must oinas ja pujään, olen jätkuvalt seda ka siin ja praegu. Küllap siis kartsin oma liigse tähelepanu ja poolehoiuga diskrediteerida oma sõpra Hermanit, heita talle halba varju. Nüüd ei ole mul seda vaja enam karta: mida olen öelnud, seda olen öelnud!

MART KONTS, Eesti patrioot Hiiumaalt Pühalepa vallast

[Fotol:] Mart Konts, kaitseliitlane, euromenševik, tõsiuskne kristlane jne oma sünnipaigas kauni Võhandu jõe ürgoru kaldajärsakul, Eesti viimase metsavenna August Sabbe hukkumiskohas.

Jaga |