Kaitseväe kalmistul kisendab eestlase hing

RALF R. PARVE,      31. oktoober 2007


Hingedepäeva eel külastas „Kesknädala" toimetus Tallinnas Filtri teel asuvat Kaitseväe kalmistut. Ent millise väe oma see on, pole paraku kuigi selge. Kui uurida internetist selle matmispaiga kohta käivaid andmeid, satud failile „Sõjaväekalmistu". Lugedes seal olevat teksti sõjaväelaste viimse puhkepaiga ajaloo kohta, tundub, et tutvustus on valmis kirjutatud Brezhnevi surma-aastal EKP Tallinna Lenini rajoonikomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnas.

Nn Sõjaväekalmistu tutvustuses on nimelt juttu viisnurkadest, nõukogulaste uppunud allveelaevast, Punalipulise Balti Laevastiku meremeeste kalmudest ja Punaarmee Tundmatu Sõduri obeliskist, millel eesti- ja venekeelsed kirjad. Esitatud teksti lugedes jääb mulje, et juba 1927.–1928. a. rajas kõigile nendele punaväelastele ilusa auvärava kuulus eesti arhitekt Edgar Johan Kuusik.

Tõsi küll, veel on veidi juttu 15. juunil 1936 toimunud Männiku laskemoonalao plahvatuse ohvrite ühishauast. Ent seda tutvustava teksti kohaselt võiks arvata, et olid needki ühed Nõukogude laotöötajad. Eesti kaitseväelaste kohta pole tutvustavas tekstis ridagi. Kirjapandu alusel ei saa tekkidagi mõtet, et kunagi üleüldsegi oli mingisugust Eesti Vabariiki, sest juttu tehakse vaid Tsaari-Venest ja NLiidu sõjaväelistest kadunukestest.

Mõistagi polnud lugeda ridagi selle kohta, et tegemist on aastakümnetepikkuse barbaarse hävitustöö vaevu üle elanud Eesti Kaitseväe kalmistuga, kus on 12 Eesti sõjaväejuhi mälestustahvlid ning kindralmajorite Ernst Põdderi ja Johan Unti haud, Vabadussõjas hukkunud Inglise meremeeste, Vabadussõjas langenute ja Vabadusristi kavaleride kalmud.

Vaba Eestile truu surmani?

Kalmistule siseneja näeb paremat kätt taastatud Vabadusristi kavaleride mälestusmärki, millel on kiri „Vaba Eestile truu surmani". See paik oli kavandatud Vabadusristi Vendade hauaplatsina. Uurime: kes need kavalerid ja Eesti eest seisnud on? Hauaplaatidelt loeb, et sinna on sängitatud nooremleitnant Arshinov, II järgu kapten Orlov, punaohvitserid Sõssojev ja Smorodin. Monumenditeksti ja hauaplaate kõrvutades paistab nagu oleksid eelpoolnimetatud langenud vaba Eesti eest vastavalt 1959., 1972., 1969. ja 1973. aastal. Sama on ilmselt teinud veel kümned nende punatähelised mundrikaaslased. Neist plaatidest paremal näeb küll tuhmunud hauatahvleid, kust nimesid välja ei loe, ent äratuntavad on mõned ladina tähed.

Olles surnuaiale tiiru peale teinud, märkame mälestusmärgist vasakul taastatud seitsmeteistkümne Vabadusristi kavaleri haudu. Major Ludvig Hinnov, Kalevi pataljon. Surnud 16.10.1940! Kolonelleitnant Oskar Luiga – kiri teatab, et surnud augustis 1941. Ometigi arvame teadvat, et Vabadussõja kangelane Luiga mõrvati elajalikult NKVD timukate poolt 24. juunil 1941 Kosel pankur Scheeli majas.

Kolonelleitnant Martin Bergmann. Surnud 3.01.1944. Ei langenud lahingus, vaid suri raskekujulise neerupõletiku tagajärjel. Võib öelda, et tal vedas. Sest tema ümbrusesse teistes mundrites maetud mehed ja nende võim oleksid kolonelleitnandi vägivaldselt teise ilma saatnud.

Reservmajor vandeadvokaat Theodor Rõuk – tegi endale otsa peale 21. juulil 1940. Tema oli 1924. aastal Eesti Vabariigi siseminister. Muuseas, just tema surmapäeval suri ka Eesti Vabariik ja Toompea lossis lauldi punalippude all „Internatsionaali".

Mälestus kaheteistkümnest Eesti sõjaväejuhist

Veidi maad edasi, arhitekt Edgar Johan Kuusiku rajatud värava lähistel on taastatud Vabadussõja 12 sõjaväejuhile püstitatud samalaadne mälestusmärk, millel aga kiri "Vaba Eestile surmani truu".

Nimetagem siinkohal ära kõik need sõjaväejuhid.

Kindralleitnant Paul Adolf Lill. Mõrvatud NKVD vanglas 13.01.1942 Venemaal.
Kolonel Karl Parts. Mõrvatud 1.09.1941 Venemaal.
Kindralmajor Aleksander Tõnisson. Mõrvatud 30. juunil 1941 Tallinnas.
Admiral Johan Pitka. Jäänud 1944. aastal teadmatusse.
Kindralmajor Jaan Soots. Hukatud 6.02.1942 Venemaal.
Kindralmajor Andres Larka. Hukkunud 8.01.1942 Venemaal.
Kindralmajor Ernst Põdder. Surnud 1932.
Kindralmajor Johan Unt. Surnud 1930.
Kindralmajor Arthur-Aleksander Lossman. Surnud 1972.
Kindralmajor Otto Heinze. Surnud 1968. a. Saksamaal.
Kindralmajor Voldemar Viktor Rielung. Surnud 1952. a. Saksamaal.
Kindralleitnant Nikolai Reek. Mõrvatud 1942. aastal Venemaal.

Hiljaaegu külastas meie peret igivana tuttav Moskvast. Väga teadmishimuline ja Eestit armastav üle 80-aastane proua tahtis näha teisaldatud Pronksmeest. Selle esisel lasi ta end pildistada, et oma tuttavatele näidata: jutt mingist ausamba poolekssaagimisest on täielik jama, kuigi skulptuuri "tervislikku seisundit" käisid uurimas tema sõnul „mingid tarkpead duumast".

Rääkisin siis talle ka 12 sõjaväejuhist, kellest seitse tapeti Venemaal.

Vanaproua lausus otsekoheselt: „Kuidas pole meie omadel häbi küsida: miks te meid ei armasta? Aga mille eest siis armastada?"

Mõistagi ei vaielnud ma talle vastu.

Punaväkke "eksinud" eestlased

Kogu surnuaial vaatavad hauamärkidelt vastu teispoolsusesse läinud punaarmeelaste ja -laevastiklaste näod. Põhiliselt muidugi ohvitserid. Mitshmanitest ja nooremleitnanditest alates ning esimese järgu kaptenite ja kontradmiralidega lõpetades. Neid on sadu. Lisaks portreedeta hauaplaate – nii üksikutele sõjameestele kui ka kollektiivseid. Juhus on halastanud vaid paarile Eesti kaitseväelasele.

Kaitseväe kalmistu ajaloost ja selle karmidest päevadest on tänavu 12. aprilli Eesti Ekspressis kirjutanud Pekka Erelt. Tema kirjutises seisab, et Tallinna Kaitseväe kalmistu asutati tsaariajal kohaliku Vene garnisoni rahulana 1887. aastal ja sinna maeti Tallinnas paiknenud jalaväediviisi surnuid. Matuste arv suurenes Esimese maailmasõja ajal, kuid neist haudadest on säilinud vaid üksikud - nüüd laiutavad seal Nõukogude sõjaväelaste kalmud. Saksa okupatsiooni päevil 1918 maeti kalmistule ka Saksa sõjaväelasi, ent nendegi hauad maeti 1970. aastail üle.

Vabadussõja ajal pandi siin kalmistumulda 240 eestlast ning Eesti sõjaväelasi maeti siia ka kogu iseseisvusaja vältel. 1928. aastal valmis mälestusehitis, mille keskel asunud urnitaolises vaasis oli avaus Tundmatu Sõduri jaoks. 1933. a. rajatud Vabadussõja juhtide hauaplats ühes mälestussambaga ja juunis 1937 avatud monument Männiku plahvatuseohvritele ongi ainsad, mis elasid Nõukogude okupatsiooni üle.

Eesti kaitseväe kalmistu süstemaatiline hävitamine algas 1950. aastal, kui täielikult purustati mälestusehitis ja teised vabadusvõitluse tunnismärgid. Kolm aastat hiljem jõudis järg haudade kätte, millelt hakati kõrvaldama hauaplaate. Eestlaste ja sakslaste haudade peale tekkisid aastakümnete jooksul punaväelaste kalmud.

Kummalisel kombel, lausa läbi ime jäid alles mõned hauad otse venelaste kalmude keskel, samuti osa kvartalite ääres olnud haudu. Nii loeme ühelt punaväekalmude keskel olevalt hauakivilt: "Stud. rer. merc. Al. Leitnant Edgar Jaan Soowik. Sünd. Pärnus 31. Juul. 1895. Langenud lahingus Kuusalu küla all 31. Dets. 1918."

Just Kuusalu joonel peatati punaste pealetung – sealtpeale algas Vabadussõjas nende tagasipeksmine Eesti piiride taha. Valklasse vana Tallinna–Narva maantee äärde püstitatigi 1934. a. mälestuskivi, mille esiküljel kiri "Siia maani ja mitte kaugemale!" ja tagaküljel selgitus "Siin peatati meie iseseisvust ähvardab punane vool. 3.1.1919". 1941. a. „punase voolu" poolt lõhutud mälestis taastati 1989. aastal ja selle õnnistas Viru-Jaagupi kirikuõpetaja Madis Oviir.

Teine säilinud hauaplaat aga kõneleb: "Ülemleitnant Johan Märk. 1. ratsa polgus. Sünd 22. märtsil 1897. Langenud 20. märtsil 1919 kodumaa eest võideldes Munamäe lahingus." Ja hauamonumendi teisel poolel on kiri "Sinu mälestus elab".

Nõukogudeaegsest hauarüvetamisest pääsesid ka inglaste ja kindralite hauaplatsid, sest nende peale laskis kalmistukomandant Linda Soomre kallutada mullahunnikud, hoides sel kombel ära järjekordsed ülematmised.

Ansip igipõlistas kalmistul okupatsiooni

Kaitseväe kalmistut külastades jääb painama tunne, et viibid mingil Nõukogude sõjaväegarnisoni matmispaigal. Vaadates aastaarve, näed, et läbi aastakümnete on siia maetud Nõukogude sõjaväelasi, kes on täitnud Eestis okupatsiooniväe ülesandeid. Kalmistul on arvukate viisnurkade kõrval kaks õigeusu risti. Üks on graniitsambal, mis tsaaririigi aegadel maetud alamväelaste haual. Teine, valge õigeusurist kannab aastaarve 1937-1988. Ajaloo numeroloogiline paradoks: 1937. aastal algas NSV Liidus Stalini suurterror - nn puhastused, 1988. aastal aga oli alanud Eesti tee taasiseseisvumisele.

Lõpuks jõudsime Pronksmehe manu. Mõni küünal, mõned närtsinud lilled ja pärg Ukraina ombudsmanilt Nina Karpachovalt, mille Ukraina lipuvärvides lindilt loeme: „Igavene mälestus nõukogude sõduritele, kes hukkusid võistluses fashistlike vallutajatega". Just nõnda: VÕISTLUSES fashistlike vallutajatega! Täpsemalt ei saagi enam öelda.

Kuid kunstiliselt kõrgetasemelise Pronksmehe paigutamine Kaitseväe kalmistule on vaid punaokupatsiooni põlistamine Eesti sõdurihaudadel. Pronksmees oleks kenasti sobinud ju Maarjamäele, mitte aga sihikindlalt hävitatud Eesti sõjaväekalmistule.

Poliitikutel puudub otsustusjulgus

Suvel 1994 otsustas Tallinna Kaitseväe kalmistu taastamise komisjon, et „kalmistu tuleb taastada Tallinna Kaitseväe kalmistuna, kusjuures taastada tuleb ka mälestusehitus, Vabadussõja juhtide mälestusmärk ning Vabadusristi kavaleride mlestusmärk".

Viimased kaks on taastatud, kalmistut kui tervikut ja mälestusehitist aga mitte. Märtsis 1995 otsustas ka Eesti valitsus kaitseväekalmistu taastada, ent ikkagi haigutab kunagise mälestusehitise koha peal tühjus. Uutest matustest on juurde tulnud Kaitseliidu ülema Benno Leesiku kalm ja kolme kaitseliitlase haud.

Eesti poliitikutel pole siiani jätkunud julgust see kalmistu endisel kujul taastada. Seevastu lätlased ennistasid oma kangelaskalmistu Riias ning taasavasid selle suure pidulikkusega juba novembris 1996. Lätlastel jätkus julgust Vene polkovnikud oma kangelaste vahelt välja noppida ja mujale matta. Meil mitte.

Karta tuleb elavaid

Eelseisval hingedepäeval tuleks veelkord nentida, et Eesti kaitseväe kalmistule maetud punaarmeelased pole siitilmast lahkunutena milleski süüdi. Ja surnuid pole vaja karta, palju hullemad on elavad. Siinmaile mahajäetud punaväelaste elupäevad lõppesid käske täites. Kus nende hinged praegu uitavad, pole teada. Kas oma pealematmisega kalmu, kusagil Venemaa avaruste või Balti mere kohal?

31. augustil 1994 lahkusid Eestist viimased okupatsiooniväed. Koos nendega lahkus palju neidki, kes oleksid oma lahkunute haudu korrastanud. Praegu on Eesti kaitseväelaste kalmudele peale maetute hauad unustusejälgedesse mattunud ja nende mälestustahvlid tuhmunud.

Kui sel suvel esmakordselt Kaitseväe kalmistul käisin, hakkas, kui sinna jõudsime, vihma sadama. Taevas nuttis... Päike tuli jälle välja alles siis, kui olin sellest masendust tekitanud rahulast lahkunud.

Ent hing jäi kisendama!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)