Inimesed ei unusta

LUDMILLA MOROZOVA,      21. juuni 2006


7. novembril 2001 kirjutas Kesknädal selle artikli autorist nii: „Ludmilla Morozova on iseloomulik näide vaprast eesti naisest, kes ei vandunud alla omandireformi tormile, mis ähvardas enda alla matta tema kodu, kus on 30 aastat elatud. Koos majaelanikega jõuti välja Riigikohtuni, tehti sadu lehekülgi kirju igasugu komisjonidele ja istuti päevade viisi arhiivides. Oli palju inimesi, kes neid aitasid, oli palju inimesi, kes neile vastu töötasid." Nüüd kirjutab Ludmilla Morozova (70) sellest, kuidas olukord on viie aasta jooksul edasi arenenud: korterid saadi kätte, kuid maa on tänini erastamata.


Viis aastat tagasi ilmus Kesknädalas minu artikkel „Maja tagastati surnule", milles kirjeldasin oma võitlust õiguse eest elada oma kodus. Kaheksa aastat kestnud võitlus oli lõppenud sellega, et Laulupeo tänava maja nr 21 elanikud said erastada korterid elamu mõttelistes osades. Õigusjärgsetele pärijatele tagastati kaks kõige suuremat korterit. Elanikud olid õnnelikud.

Asjaajamise teine etapp osutus esimesest märksa raskemaks. Nüüd puudutas see maja juurde kuuluvat maad. Esimene asi, millega kokku puutusin, oli pärimisõiguse tunnistuse puudumine. Ühe omaniku pärijad seda maa-ametile lihtsalt ei esitanud, sest neil üleüldse puudus pärimisõiguse tunnistus. Selle taga seisis aga kogu majaaluse maa erastamine.

Tagastamine nõuab ajaloo tundmist

Pöördun tagasi ajalukku, mille alusel elamu tagastamine pärijatele toimus. Kõigepealt meenutan kaht kohtuprotsessi, kus arutati elanike kaebusi maja tagastamise kohta.

Maja omanik Elfride Allik alustas maja müüki 20. juulil 1940. Ostu-müügileping sõlmiti samal päeval, kuid lepingus ei märgitud, et peale tema oli majal veel kaks omanikku ning majaalune maa oli obrokimaa, mis vajas müügiks Tallinna linna nõusolekut. Tollal kehtis Eestis Balti eraseadus. 14. septembril 1940 kanti leping kinnistusameti dokumentidesse.

Tallinna varatagastamiskomisjoni otsusega 20. detsembrist 1993 loeti tõendatuks, et KRUNT kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Elfride Allikule, Edgar Jürgensile ja Helmut Jürgensile võrdsetes mõttelistes osades. Samal ajal HOONED kuulusid Elfride Allikule, Edgar Jürgensile, Helmut Jürgensile ja Anette-Maria Sillasoole erinevates mõttelistes osades.

Seega loeti krunt ja hooned eraldiolevaks, kuid Balti eraseaduse kohaselt pidid krunt ja hooned olema koos, vastasel juhul on tehing kehtetu.

Siit algasidki kõik järgnevad seaduserikkumised. Kohtutes ei soovitud näha otsuseid maa tagastamise kohta, vaid lepiti toonase linnavaraameti juristi Joksti (dokumentide võltsimise ja tagastamispettuse läbi miljonäriks saanud endine linnaametnik Raivo Jokst; vt pikemalt Eesti Ekspress 28. oktoober 1999 – Toimetuse märkus) suusõnalise seletusega, et maaga on kõik korras. Jokst muidugi valetas – probleemid maaga on püsti tänini.

Saades Tartu arhiivist täiendavaid materjale, otsustasime 1997. aasta jaanuaris esitada Riigikohtule teistmisavalduse taotlusega anda menetlusluba ja tühistada teistmise korras ringkonnakohtu otsus. Kuigi meil oli kohtutega kurbi kogemusi, katsetasime veelkord.

Veebruaris 1997 ilmus aga õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsus Laulupeo 21 elamu krundi kohta, kuna Riigikohtust oli saabunud avaldus. Nüüd tekkis vajadus muuta eelnimetatud Tallinna linnakomisjoni 20. detsembri 1993 otsuse punkti, mis puudutas KRUNTI. Ja see 1993. aasta otsus muudetigi ära 1997. aastal! Komisjoni tööd juhtis sel päeval Voldemar Trumm, kes oli siis Tallinna linnavaraameti tagastamisosakonna juhataja asetäitja ja ühtlasi vara tagastamise komisjoni esimehe asetäitja (vahepeal Mustamäe linnaosavanem ja Kohtla-Järve abilinnapea; praegu Kiviõli linnapea – Toimetuse märkus).
Komisjoni otsus on: sõna KRUNT asendada sõnaga VARA. Sellele otsusele kirjutaski alla Voldemar Trumm.
Riigikohtu loakogu menetlusluba ei andnud – märkamata, et vara tagastati surnule. Kui Riigikohus oleks süvenenud endistesse kohtuotsustesse, oleks ehk tulnud teine lahendus ja lõppenuksid ebaseaduslikud tehingud.

Pärijad pidurdavad erastamisprotsessi

Möödusid aastad, jätkusid kirjavahetused. Õigusjärgsete omanike pärijad ei viinud maa-ametisse pärimistunnistust. Selle tunnistuse puudumine seiskas kogu erastamisprotsessi. 2000. aastal tasusime ettemaksuna majaaluse maa eest ja garaazhibokside maa eest, kuid maad pole seni saanud. Maa-amet soovitab soojalt: andke pärijad kohtusse! No kaua võib!

Maa-ameti kirjadele Elmo-Adolf Sillasoo (tema ongi see surnu, kellele vara tagastati) pärijad ei reageerinud. Nad panid maa-ameti kõrvaltvaataja rolli, kuid maa-amet oleks võinud ka omapoolsed otsused langetada – vastavalt seadustele. Miks ei täida ametnikud seadusi ilma kohtuotsuseta?

3. jaanuaril 2002 väljastas notar Liia Aigro büroo pärimisõigustunnistuse Elmo-Adolf Sillasoo pärijatele. Selle tunnistusega määrati lõpuks maa kuuluvus aadressil Laulupeo 21 / Pärna 9 asuval endisel kinnistul.

Aga see tunnistus registreeriti maa-ametis alles 4. novembril 2002 ehk ligi aasta hiljem. Aastaid kestvad ebaseaduslikud toimingud kinnitati järjekordse ebaseadusliku tehinguga! Kui pärijatel oli õigus saada mõtteline osa Laulupeo 21 / Pärna 9 majast, oleks pidanud algusest peale tegema seda vastavalt seadusandlusele.

Kes on kes?

Notar Liia Aigro tugines pärimistunnistuse väljastamisel Tallinna linnakomisjoni otsusele 3. veebruarist 1997. Kuid kas see oli õige? Miks pärimistunnistust varem välja ei antud? Sest oodati seadusemuudatusi, mis kaitseksid järjekordselt pärijate huve.

Need aastad on pidurdanud elamualuse maa erastamist, millega on majaelanikele tekitatud rohket muret ning materiaalset ja moraalset kahju. Maja kahe korteri õigusjärgsete pärijate pärijad on läbi seaduste keerdkäikude saanud ametnike ja notari abiga ka maaomanikeks. Nad on taotlenud ja saanud pinda isegi rohkem, kui neil seda oli 1940. aastal – nad said 1/6 ka NSV Liidu ajal juurde ehitatud 5. korrusest.

Küllap sai see jutt lugejatele pisut keeruline ja kindlasti polnud ma juriidiliselt maksimaalselt täpne, sest siis poleks ruumi jätkunud! Kirjutasin selle loo, et mõtleksite, kellele annate oma hääle järgmistel valimistel. Kes algatasid ja viisid läbi omandireformi, millega meie maja on hädas juba 13 aastat?
Isamaaliit koos Mõõdukatega tegid seda. Mõõdukad on täna samad, ainult teise nimega – Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Tuletage meelde, kuidas on teiega käitutud ametkondades, kuidas on teil õnnestunud oma õigusi kaitsta, kui palju on ametnikud teid aidanud ja kui palju teie vastu töötanud.

Olen küll pensionär, kuid mul on hea mälu. Mälu aga võimaldab koguda pikast elust tähelepanekuid ja teha oma järeldused. Õiged järeldused!

MAJA KADRIORU PIIRIL: Ilus eestiaegne maja Laulupeo 21 / Pärna 9 pandi müüki ilmselt natsionaliseerimishirmus 1940. aasta suvel. Nõukogude ajal tehti sinna kõvasti täiendavaid ehitustöid ja ehitati juurde elamispinda. Hoone ja kruntide tagastamise ja erastamise protsess on kestnud 13 aastat. Kas selle lõpp on lähedal või kaugel, teavad võib-olla Toomas Vitsut ja Elmar Sepp, sest majaelanikud hääletasid just nende poolt.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)