Mõnel müüdil mõrud viljad

Väide, et rahvas peab teadma, mida talle õpetatakse, on õige, kui see tuleneb õiglusest. Minuealistele räägiti juba kolmveerand sajandit tagasi, kuidas pahade raudrüütlite järel tulid siia veel pahemad, kes jäid eestlasi 700 aastaks orjastama, kuidas kiltrid-kupjad-aidamehed sundisid rahvast maad harima ja mõisaid ehitama.

Siis veel ei antud mõista, et eestlased ilma välisinvestoriteta pole võimelisedki mingit riigimoodi monstrumit majandama. Müüt hakkas vormuma ENSV perioodil, kui vajati eelistatumate heaolu kindlustamiseks ning küüditamiste ja represseerimiste (reformide) läbiviimiseks Stalini ja teiste liiduvabariikide (ning hiljem ka väliseestlaste) omakasupüüdmatut abi. Siis põhjati Pätsi-aegset Wabariiki ja selle eliiti rahva ekspluateerimise pärast.

President K. Päts aga ehitas üles rahvusriigi, mille majandus pidas vastu kahe suurriigi sõjaväe kahekordsele ülekäimisele. Ka tuli üle elada ülejõuelamisest põhjustatud ülemaailmne majanduskriis, kuid millel osati kontrolliv pilk peal hoida. Eestis ei tuntud nälga; siit põgeneti alles stalinistide ja nende käsilaste riugaste eest.

Selliselt ülesehitatud majandus ja suhtumine riigisse võimaldas ka peale Nikita-aegset sula praegu „punaparuniteks“ sõimatavatel varuda kolhooside ja sovhooside ajastul niipalju, et nn taastatud vabariik on võinud ka praeguses liberalismis peaaegu 20 aastat vastu pidada.

Meie riigi praeguse majandamismudeli kohta aga öeldi Mulgimaal juba sajand tagasi: „Kitu-katu kitmine [kiitmine] ei massa [maksa] midagi. Nigu tahab siga süütmist [sügamist], tahab lollike kitmist.“ Just kiidu jahtimiseks ongi teab mitukümmend Tallinna–Tartu laia maanteed või Saaremaa silda juba hakkama pandud.

Jaan Vahtra, Tallinn-Pääsküla

Jaga |