Kurb juubel

Mai - Liis Adams,      18. oktoober 2006


15 aastat tagasi sai taastatud Eesti Vabariik. Mina oma perega tähistan lisaks sellele väikesele juubelile veel üht, paraku musta juubelit. Kümme aastat tagasi kaotasime oma kodu "tänu" omandireformiseaduse vastuvõtmisele.

Minu isa Johannes Adams, endine Tartu ja Lõuna-Eesti kriminaalpolitsei abikomissar, kaitseliitlane, kes oli autasustatud teenete eest Eesti Vabariigi ordeniga ja kes andis oma elu Eesti Vabariigi eest, arreteeriti 14. juunil 1941 ja lasti 1942. aasta aprillis maha Sverdlovski sisevanglas. Tema tütrelt aga võttis Eesti Vabariik ära kodu ning tegi mind sundüürnikuks.Kümneaastane asjaajamine pole andnud mingeid tulemusi. 2005.a. pöördusin Represseeritute Liidu Memento üldjuhatuse ja Tallinna Memento ühenduse poole palvega taotleda Vabariigi Valitsuselt, et lahendataks minu ja minu pere elamuprobleem, kuna Memento põhikirjas on punkt, mis räägib oma liikmete sotsiaalsete ja muude probleemide lahendamisest.

Aga võta näpust! Terve aasta kirjavahetust pole andnud tulemusi. Minu probleem on lahendamata ning taotlust pole valitsusele tehtud.
Memento juhatuse esimees Leo Õispuu pidas nõu ühe tähtsa ministriga ja nemad tulid koos järeldusele, et represseeritud Mai-Liis Adamsil ei olegi õigust oma kodule ja las ta olla õnnelik, et tal on üürikorter ajutise lepingu alusel.

Tänavu aprillis loodi sihtasutus Represseeritute Abistamise Fond, mille nõukogu esimeheks valiti Res Publicasse kuuluv Riigikogu liige Ken-Marti Vaher. Sihtasutus kasutab oma eesmärkide täitmiseks nii riigieelarvest saadavat raha – 2006. aastaks 2,5 miljonit krooni – kui ka eraannetusi.
Represseeritute Abistamise Fond aga ei abista veel elus olevaid represseerituid, kes hädasti abi vajavad. Ainult toetatakse surnutele mälestusmärkide panemist ja jäädvustatakse vabadusvõitlejate mälestusi. Surnute mälestamine on muidugi õilis asi, aga kuidas siis ikkagi jääb elavate stalinismiohvrite abistamisega?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)