Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Vabatahtlik maksustamine ehk maksumedalite süsteem

JAANUS RAIM,      07. juuli 2004


Praegu on riiklike ettevõtmiste rahastamine täies ulatuses rajatud sunnile. Inimesed peavad karistuse ähvardusel maksma makse vastavalt oma tuludele, käibele, kinnisvarale jne.
Kas see on paratamatu? Ei.


Sundmaksustamise alternatiiviks on vabatahtlik maksustamine. Vabatahtlik maksustamine tähendab seda, et riiklikke ettevõtmisi rahastatakse mitte karistuse ähvardusel, vaid annetustega. Seejuures on need kodanike annetused nimelised, mitte anonüümsed – igale annetajale antakse riigilt vastu maksumedaleid täpses vastavuses tema sellel aastal annetatud summa suurusega. Näiteks ühe miljoni krooni annetamise eest antakse sinine maksumedal, 100 tuhande krooni eest roheline maksumedal, 10 tuhande eest kollane jne. Paar korda aastas võiks riik medaliomanikele korraldada ka mõne vastuvõtu või maksurongkäigu – ülejäänu võiks jätta ajakirjanduse, sotsiaalsete suhete ja medalinõudlejate konkurentsi hooleks.
Seega ei saa annetajad oma raha eest materiaalseid hüvesid. Miks peaks siis keegi üldse tahtma oma raha annetada?

Sõidavad trammis Cadillaciga
Maksuraha hakatakse tahtma annetada samal põhjusel, miks praegu ostetakse "kaasaegseid" maju, luksusautosid ja moodsaid riideid, mis omaniku füüsilisele mugavusele midagi juurde ei lisa (pigem vastupidi). Ikka teiste inimeste lugupidamise, ühiskonnakaaslaste peades loodetavalt tekkiva soodsa arvamuse saavutamiseks. Ainult praegu on selle lugupidamis- ja tunnustustarbe rahuldamine ühiskonnale kui tervikule väga kulukaks tehtud. Auto või maja tootmis- ja ülalpidamiskulud ületavad mõnekümnegrammise metallist maksumedali valmistamise ja hoidmise kulusid. Otstarve on neil aga täpselt sama; signaliseerida ühiskonnale: "Vaata, mis ma olen saavutanud!"
Seega ei piirdu vabatahtliku maksustamise eelised sundmaksustamise ees vaid maksude arvutamise, nuhkimise ja protsessimise kulude ärajäämisega, vaid hoitakse kokku ka luksusasjadele kuluvate tootmisvõimsuste ja keskkonnasaaste (nt luksusautode heitgaaside) arvelt. Sinise maksumedali omanik võib ka trammivagunis sõites istuda Cadillaci roolis.

Mitte üksnes kõige rikkamad
On väidetud, et luksuse eest annavad raha välja vaid kõige rikkamad ja nende üksikud miljoniannetused ei suuda täita riigi rahakotti.
Kuid vaadake ümberringi ja te näete, et kaaslaste arvamuse pärast ei muretse kaugeltki vaid täissöönud ja väljapuhanud. Vaesemad ühiskonnaliikmed ei jõua osta küll maju ja jahte, kuid nendegi rahast kulub märkimisväärne osa loodetavalt teiste lugupidamist põhjustavate asjade ostmisele. Ühel rohkem, teisel vähem. Mõni (sh allakirjutanu) aga unustab tunnustust oletades isegi nälja ja külma.
Võib-olla tulenevad need materiaalse ja ideaalse eelistuse erinevused meie lapsepõlvest, võib-olla kusagilt veelgi sügavamalt, kuid kindlasti on olemas ka miljardäre, kelle paleuseks on vaid toit ja riie ja mure nende tuhandeaastase ettekindlustamise pärast. Need inimesed ei osta kunagi luksusasju ega hakka annetama maksuraha – ning selles pole midagi halba.

Vabatahtlikule maksustamisele ei tohiks siirduda uisapäisa
Vabatahtlikule maksustamisele ülemineku alguses on raske tagada annetuste kogusumma optimaalsust, järjepidevust ja prognoositavust. Seetõttu osutub vajalikuks ligikaudu kümneaastane üleminekuperiood, mille kestel säilitatakse olulises osas olemasolevad sundmaksud. Üleminekuperioodil tegeldakse inimeste maksuannetamise kalduvuste uurimisega ning maksumedali institutsiooni käivitamisega. Seejuures võib katsetamise käigus halvemal juhul selguda, et kodanike annetamiskalduvused ei ole siiski piisavalt tugevad, et täismahus kõiki riiklikke ettevõtmisi rahastada. Siis peab vabatahtlikku maksustamist täiendama mõningane sundmaksustamine.

Hoiduda liigsest keerukusest
Maksumedalite süsteemi puhul tuleb üle saada kiusatusest seda liialt reglementeerida ja komplitseerida. Selleks tuleb endale teadvustada, et kogu süsteem põhineb aul ja au peab edukaks toimimiseks olema lihtne ja kergesti arusaadav. Näiteks tuleb hoiduda püüetest erinevate aastate maksumedaleid kuidagi ametlikult "tõlkida" (a la üks 1992. a medal = kümme 2004. a medalit), kuna raha täpne ajaväärtus on suuresti subjektiivne ja äärmiselt raskesti välja arvutatav. Jätkemgi see siis subjektide ehk ühiskonnaliikmete otsustada: riik saab seda otsustamist hõlbustada vaid nõnda, et pressib iga maksumedali esiküljele suurelt ja rasvaselt selle väljaandmisaasta numbri. Inimesed on sellega kätte saanud kogu maksuannetaja austamiseks vajaliku informatsiooni ja võivad austamisel toetuda oma mälule; samuti majandusteadlaste-arvamusliidrite ütlustele selle kohta, mis mingi rahasumma mingil ajal väärt oli (näiteks, et 1992. a suvel sai ühe miljoni Eesti krooni eest 10% Hansapangast või paneelelamutäie kortereid Lasnamäel).
Ning kui väikelaps trammis 1992.aastanumbriga sinist maksumedalit pintsakurevääril kandvat vanameest meie isaks hüüab, siis ei saa ka allakirjutanu tema tundmusega ühinemata jääda.

Viimati muudetud: 07.07.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail