Poliitiline kriis riigis

Ma ei mõistnud korrapealt, miks nad ei suutnud otsust langetada. Hiljem kodus toimunut analüüsides rahunesin, sest mõistsin, et 24. september 2016 oli mitmel põhjusel siiski ajalooline päev, mis andis ühiskonnale selge signaali, et riigi edasise toimimise huvides on tarvis arvestada mitme olulise realiteediga.

 Millest valimiste nurjumine kõneleb?

Esimene õppetund seisneb selles, et praegune valimissüsteem on oma aja ära elanud. See võis toimida siis, kui Riigikogusse kuulus vaid neli erakonda, kuid praegu, mil esindusdemokraatia on arenenud kuue erakonnani, pole senine süsteem enam elujõuline. Üksnes poliitiliselt kanapime võib peale kujunenud patiseisu korrutada käibetõde rumalast rahvast, kes pole võimeline presidenti valides õiget otsust langetama.

Otsevalimistele vastandujatel tuleb eneselt küsida: kes nüüd rumal on? Kui presidenti valinuks rahvas, piinlikku seisu poleks. Pole ju võimatu, et ka 3. oktoobril ei suuda Riigikogu otsust langetada, sest aeg, mil erakonnadistsipliini peeti esmatähtsaks ning ühiselt otsustatud käitumisliinist taandumist võimatuks, on Reformi, IRL-i ja sotside jaoks möödas.

Ühise maailmavaate ähmastumine johtub erakondadesisesest võimuvõitlusest, kuigi sotsid püüavad oma liikmete allumatust näidata mõttekaaslaste diskussioonina; Reform aga kiidab arvamuste paljusust. Reformierakonna killustatusest kõneles ilmselgelt kahe konkureeriva kandidaadi esilekerkimine, millest ühe selja taha koondus peaministri fraktsioon ja teist püüdis upitada mõjuvõimas halli kardinali tiib. Kuna mõlemad pooled on piisavalt võimuahned, üritatakse veel enne uut valimistevooru teineteisele koht kätte näidata.

Presidendivalimiste nurjumine annab tunnistust sügavast poliitilisest kriisist koalitsioonis, mida ei saa enam eirata, kuna valitsuse teovõimetus seab ohtu kogu riigi edasise käekäigu. Vastuolud on muutunud ületamatuks ning kokkulepped ei pea.

Venivad valimised kinnitavad üheselt ka tõsiasja, et opositsioonist teerulliga üle-sõitmise aeg on läbi. Eesti poliitiline juhtimine on ummikus ning riigi perspektiivitust seisust välja toomine nõuab olulisi muutusi. See, et me ei suuda presidenti valida, pole veel suurim õnnetus.

Valimiste võitja oli vähimagi kahtluseta Mailis Reps. Pääseda peale Keskerakonna pihta suunatud õukonnameedia turmtuld Riigikogust otse edasi ning koguda tähelepanuväärne häältesaak, kinnitab, et tegemist on väärt kandidaadiga. Kui paar puuduvat häält poleks peatanud Mailise teed valimiskogu teise vooru, oleks Eestil praegu esimene naispresident. Mailise edu tunnistab, et Keskerakonnas lepped peavad ja jutte erakonnasisesest lõhest pole mõtet üle dramatiseerida.

 Mis saab edasi?

Pole siiski tarvis pikalt kurvastada. Viimased kümme aastat on muutnud presidendiinstitutsiooni niivõrd marginaalseks, et ka siis, kui Kadriorgu peremehe leidmisega läheb pikemalt aega, ei juhtu midagi hullu. Seda enam tuleks seista hea, et väsinud Ilvese asemele astuks tõeliselt väärikas ja tasakaalukas inimene, kes ei häbeneks oma rahvast ning julgeks võtta vastutuse riigi käekäigu eest.

Selleks tuleb erakondadel teha koostööd, jätta erimeelsused, loobuda tagatubades õhutatud omameeste upitamisest ning leida kandidaat, kes koguks Riigikogu või valijameeste enamuse. Ning muidugi tuleks kohe alustada protseduuridega, mis võimaldaksid järgmise presidendi valida üldrahvalikul hääletusel.

KESKMÕTE: Eesti poliitiline juhtimine on ummikus ning riigi perspektiivitust seisust väljatoomine nõuab olulisi muutusi.

ENNO TAMM, valijamees

Jaga |