„Vabadusvõitleja” Ansip

TARMO LAUSING,      31. oktoober 2007


Eelmisel nädalal lahvatanud skandaalis sai eesti rahvas teada, et äkitselt on ka Andrus Ansipist saanud vabadusvõitleja. "Ma ei olnud vabadusvõitleja ERSP mõttes, küll aga olin seda Rahvarinde mõttes," avameelitseb Ansip. Millal täpselt see teadmine talle tuli, ei selgu. Shvejkilik loogika ütleks, et geniaalsed asjad juhtuvad ikka üleöö. Vahest üle pronksiöö?

Meediast mäletame mitut ülesastumist meie "vabadusvõitleja" kaitseks. Alustades politoloogide Rein Toomla, Tõnis Saartsi ning kompartei ideoloogiajuhi Indrek Toomega ning lõpetades Andrus Ansipi ämmaga - kõik nad olid ühe päeva jooksul A.A. kaitseks rivisse aetud. Milline vaimustav PR-kampaania! Valel on aga teadagi lühikesed jalad. Kui lühikesed täpselt, võiks küsida Laari käest (pumppüssiskandaal).

Olgu Ansipi soovmõtlemine milline tahes, vabadusvõitlejat Rahvarinde mõttes (ega ka mingis muus mõttes) ei saa temast kunagi. Seda vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks, vabadusvõitlus (taasiseseisvumine) möödus veretult, Ansipi pronksiöö käigus hukkus aga inimene. Teiseks, Rahvarinne sisendas paljudele inimestele (sh muulastele) usku Eesti Vabariigisse, Ansipi tegemised on paljusid (sh eestlasi) pannud Eesti Vabariigis tõsiselt pettuma.

Kolmandaks, vabadusvõitlejat innustavad aated, rahvuse ja ühiskonna huvid, Ansip on aga alati enda eest väljas olnud - teda innustab isiklik karjäär. Tartu inimeste jaoks ei ole saladus, et Ansipi unistus oli saada Karl Vaino koht.

2. veebruari 1988 meeleavalduses osalenud noortele koerte pealeajamise teemal võtsid sõna ka Rein Ruutsoo, kes kaasakiskuvalt kirjutas 25. oktoobril Delfis; ja sama kanali autor Vilja Kiisler, kelle hinnangul ei saa välistada, et just „peaministri suur saladus" saab Ansipi maine hävitajaks.

Ansipi lause ("Ma ei olnud vabadusvõitleja ERSP mõttes, küll aga olin seda Rahvarinde mõttes.") on üllatav, sest muidu rafineeritud ja kaalutletud kõnepruugiga Ansip selletaolisi pärle ei pilla. Aga eks uppuja haarab ikka viimasest õlekõrrest!

Mainitud tsitaadiga heidab tänane peaminister halba varju Rahvarindele ja selle ideaalidele. Paistab, et Ansip ei tea tegelikult Rahvarindest eriti midagi. Päris kindlasti ei ole ta kursis Rahvarinde rahvuspoliitiliste seisukohtadega.

Olen ka ise Tartust pärit ja tean, et neid jutte, nagu oleks Ansip ajanud toona koerad noorte peale, räägiti Tartu kandis aastaid. Seni poolsosinal. Demokraatia mõttes on hea, et toonase EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja Ansipi roll demonstratsiooni laialiajamisel on tõusnud üleriigiliseks teemaks. Ansipi komparteiaegsete kolleegide Robert Närska ja Jaak Kalmi julgus ja sirgeselgsus on tunnustust väärt. Uskuge või mitte, kuid pärast aprillisündmusi on Eestis palju neid, kes ei julge peaministrit ega Reformierakonda (loe: Riigierakonda) avalikult arvustada. Seega: respekt nende meeste suhtes!

Peaministril, kelle ajakirjandus on nurka ajanud, pole kuhugi taganeda. Ta vannub surma nimel ning paneb segast sõrmede sahtli vahele tõmbamisest, kuid juba selline terminoloogia ei sobi peaministri positsiooniga. Või ehk kujutab ta tõesti ette, et just praegusel ajal tõmmatakse kapos sõrmi sahtli vahele tema kolleegidel, eelmise valitsuse ministritel Reiljanil ja Tuiksool?

Huvi pärast uurisin kunagistelt Rahvarinde juhtidelt, mis põhjusel võis Ansip ennast üldse Rahvarindega siduda, ega ta ometi Rahvarinde liige olnud?

Vastati, et seda mitte. 1988. aastal, kui Rahvarinne loodi, asus tänane peaminister selgelt EKP leeris. Rahvarindest seisis Ansip väga kaugel.

Soovigu ta palju tahes, aga ei saa Ansipist vabadusvõitlejat - ei ERSP-last ega rahvarindelast. Kui silmas pidada Rahvarinde seisukohti rahvusküsimustes, siis hoopis vastupidi: peaministri korraldatud aprillisündmused võiks olla Rahvarindele ainult häbiks.

Toon lõpuks paar punkti Eestimaa Rahvarinde üldprogrammist (vastu võetud 2. oktoobril 1988) iseloomustamaks selle liikumise rahvuspoliitikat:
* Rahvarindes tegutsemisega ei käi kokku stalinistlik-konservatiivsed seisukohad, administratiivse käsusüsteemi säilitamistaotlused, suurriiklikud või marurahvuslikud vaated. Rahvarindest osavõttu ei piira parteiline, usuline ega rahvuslik kuuluvus.
* Rahvarinne võitleb igasuguse rahvusliku ebaõigluse ning alavääristamise vastu, taunib inimeste halvustamist rahvustunnuse alusel, eitab rassismi, antisemitismi jms. Suhtlemise eetika paljurahvuselises ühiskonnas eeldab iga inimese rahvustunde mõistmist ja austamist, lugupidamist tema emakeele ja rahvuskommete vastu ning vastastikust tahet ületada kultuurierinevustest tingitud suhtlemisraskusi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (97)