Väikeriiki ongi kallis pidada

Peamine on turvatunne - olla kaitstud välisvaenlase eest või kurikaelte vastu. Aegade jooksul maksustamise viisid ja vormid, maksude nimetused ja sissenõudmise kord on muutunud. Kuid ikka on püütud maksude abil riigi ja rahva käekäiku muuta, eriti ajaloo kriitilistel momentidel.

Väikeriigi omahind kõrgem

Vanim maksustamisviis oli pearaha. Oled olemas - maksa! Vanaaja tingimusi arvestades oli pearaha lihtne korjata või koguni maksukogujatele ülesostu korras edasi müüa.

On ilmselge, et väikerahval läheb oma riigi ülalpidamine ühe inimese kohta kallimaks kui suurel ja rikkal.

Eestil ja Leedul on peaaegu võrdne arv ministeeriume, meil aga elanikke ligi kolm korda vähem. Ühe ministeeriumi omahind tuleb eestlastel kolm korda kallim.

Islandil on inimesi kolm ja enamgi korda vähem kui Eestis; see riik ei suuda ülal pidada arvestatavaid kaitsejõude. Õnneks asub Island keset Atlandi ookeani kui „uppumatu lennukikandja", ja maailma võimsad riigid ei või lubada tema langemist võõrvõimu alla ning on valmis jõuga garanteerima Islandi sõltumatust.

Eesti asend nii õnnelik pole. Meie ei pääse üldrahvaliku kohustusliku ajateenistuse kaudu võimalikult arvuka reservväe vajadusest. Meenub ühe kõrge Soome sõjaväelase vastus küsimusele, kas Soomel kui suure naabri kõrval asuval väikeriigil on mõtet omada armeed. Vastus oli, et kohustusliku ajateenistuse kaudu on Soomel reservis umbes pool miljonit sõjalist, sh partisanisõjaks vajalikku väljaõpet saanud meest. Soome vallutamiseks ja võimu all hoidmiseks oleks tarvis neli korda suuremat väge. Kes oleks valmis selleks mängu panema kaks miljonit meest?

Mul on hea meel, et meie poliitilistel jõududel on konsensuslik otsus kulutada riigikaitseks igal aastal, mis ka ei juhtuks, 2 protsenti rahvuslikust kogutoodangust.

Maksukorraldus muudab riigi ja rahva saatust

Kuidas riigid on kriisiaegadel maksukorralduse muutmise abil riigi ja rahva saatust mõjutanud? XIX sajandi alguses käis sõda elu ja surma peale peamiste vaenlaste Prantsusmaa ja Inglismaa vahel. Sõjapidamine nõudis ennenägematuid summasid. Napoleon otsustas neid koguda käibemaksu vormis. Kui suure revolutsiooni tagajärjel inimesed vaesusid, olla keiser ütelnud, et käibemaks on hea juba selle poolest, et maksjad ei pane seda iga ostu juures tähele; nad võivad nuriseda kõrgete hindade üle (millest osa moodustab käibemaks) ja süüdistada kaupmehi.

Inglismaal mindi teist teed. Seal oli hooga alanud tehniline revolutsioon. Eriti seoses ülemere-kaubanduse kiire arenguga ja tööstuse kui otsustava majandusharu sündimisega oli kapitali osa muutunud esmatähtsaks. Seepärast otsustati sõjakulud katta tulumaksu kehtestamise abil. See tookord Inglismaa päästiski.

Head näited on Soome ja omaaegne Saksamaa Liitvabariik, kus pärast vapustavat kaotajana väljumist suurest maailmasõjast toodi rahvas tänu erilisele maksupoliitikale edukalt välja üliraskest seisukorrast.

Vaatamata vaprusele Talvesõjas ja Jätkusõjas tuli Soomel loovutada Laadoga- äärne Karjala koos elanike arvult kolmanda ja kultuuriliselt tähtsa Viiburi linnaga, ümber asustades seal elanud ligi pool miljonit inimest. Tuli tasuda suur sõjakahjutasu N.Liidule. Helsingis istus nn liitlaste kontrollkomisjon eesotsas meilegi tuntud Ždanoviga, sekkudes Soome valitsuse tegevusse. Võitja nõudel tuli lubada tegutseda vasakpoolsetel jõududel, teiste hulgas ka 1918. aastal Venemaale pagenud rahvusvaheliselt tuntud kommunisti Otto-Ville Kuusineni tütrel, kes asus juhtima Soome vasakpoolseid ja kelle mees tuli määrata siseministriks.

Ometi riskis valitsus ümberasustatud karjalaste lisakibestuste vältimiseks ja uutes elupaikades eluga toimetulekuks ning uue elu alustamiseks ajutiselt kehtestada säilinud kinnisvarale ja ettevõtetele solidaarsusmaksu, mille kaudu rahastati kodust ilma jäänud inimeste abistamist. Elu on näidanud, et see valitsuse julge samm osutus üheks tänapäeva Soome edu pandiks.

Saksamaa Liitvabariik moodustas vähem kui poole endise Saksamaa territooriumist. See oli kui üks varemete meri, kuhu pidid ära mahtuma ka sõjapõgenikud ning idaaladelt ja Ida-Euroopa maadest välja aetud sakslased. Lisaks sõjakahjutasudele võtsid võitjad, mida nad tahtsid. Alles 1952. aastal said hiljem moodustatud parlament ja kantsler Adenauer hakata rakendama otsustavaid abinõusid hädast väljatulemiseks. Jällegi otsustati leida raha eelarvesse väheste, aga ikkagi arvestatavate sõjast säilinud kinnisvarade maksustamise kaudu 20 aasta jooksul.

Laekunud rahaliste vahenditega ehitati varemetes linnad uuesti üles. Inimesed leidsid peavarju ja tööd. Elu läks uue hooga käima. Muutused toimusid vähemalt minu arvates kiiresti. Kui ma 1967. aastal sain loa külastada oma Lääne-Saksamaal elanud ema, ei näinud ma enam varemeid. Solidaarsuse vaim oli nii tugev, et veel 1995. aastal ei olnud eramajaomanikel õigust lasta üürikorteritel tühjalt seista, ka siis, kui nende eest üüri maksti.

Hädaolukorras saab maksudega mängides rahva ja riigi saatust tüürida.

Oleme ohtlikul piiril

Tänaseks on Eesti riik ja rahvas jõudnud ohtliku piirini. Madal loomulik iive ja oluline väljaränne on seadnud kahtluse alla eestlaste kestmajäämise rahvusena. Mõni ütleb, et ennemgi (Liivi sõja ja Põhjasõja järel) langes eestlaste arvukus kriitilise piirini, kuid tõusis uuesti. Unustatakse aga, et loodus ei salli tühja kohta. Kui meie ise ei taha omal maal elada, tulevad siia teised. Nimetatud aegadel oli reisimine raske ettevõtmine, tänapäeval päris lihtne.

Hinnad on Eestis jõudnud Euroopa tasemele, palgad jäävad sellest kaugele maha, vähemalt suurele osale meie inimestest. Paljud elavad lausa vaesuses, veel rohkemad veavad igapäevaseid kulutusi raskustega ots otsaga kokku. Valitseb kindlusetus tuleviku suhtes. Selge on vajadus leida riigieelarve tuludele lisa. Teisiti edasi enam ei saa.

Juba 1994. aastal jõudsime Keskerakonnas koos Jaan Rohusaare, Wilhelm Krachti, Ants Ruusmanni, Toivo Tootseni ja Rein Marvetiga (valdavalt kõik kõrgkoolide õppejõud) järeldusele: taasiseseisvumisest ei ole kasu, kui riigis ei kasva peale vajaliku arvukusega põlvkonda. Hiljem liitus meiega tuntud inimesi veelgi: Aarne Mikk, Heinz Valk, Rein Einasto, dr. Olli Toomik.

Kutsusime ellu Eesti Perefondi. Eesmärk oli tõsta ühiskonna austuse osaliseks paljulapselised pered; korraldasime neile üritusi, näiteks suvelaagreid. Tegime ka ettepaneku sisse viia lastetoetusmaks. Eesti ühiskond meie algatust ei toetanud.

Mõni aasta hiljem võttis küsimuse hoogsalt üles USA-st tagasi pöördunud prof. Aino Järvesoo koos abikaasaga, kes olid valmis kulutama oma elu jooksul kogutud varandust propageerimaks üleskutset "Igale lapsele toetus 1000 krooni kuus!".

Ikka jäi meie ühiskond üleskutsele kurdiks.

Kui oleksime õigel ajal ärganud ja kehtestanud riigis igale lapsele väärika toetuse täisealiseks saamiseni, ei oleks me täna rahvaloendusest avaneva kurva pildi ees.

Kinnisvaramaks

on hädaolukorras ikka aidanud. Eestis kehtib maks üksnes osale kinnisvarast - ainult maale, mis on kinnisvara peamine osa, kuid ei määra üksi tema tulukust. Kujutage hetkeks ette kaht kõrvuti olevat ühesuurust maatükki: ühel kõrgub mitmekordne tulutoov korterelamu, teine on tühipaljas, kuid maamaksu tuleb mõlema eest maksta ühepalju.

Tagajärjeks on, et arvestatav hulk buumiajal elamispinnaks ehitatud kortereid seisab tühjalt. Paljud, eriti välismaalased, ostavad kortereid kokku eesmärgiga panna oma raha sel viisil garanteeritud hoiule; usaldus pankade vastu on langenud. Ka omatakse mitmes paigas eluaset. Selles pole ju midagi halba, kui rahakott lubab ja maksta tuleb vaid kommunaalkulud. Kui aga oleks kinnisvaramaks vara koguväärtuse pealt, ei oleks kasulik ehitatud elamispinda lasta asustamata seista. Üüritase langeks, kergendades noortel iseseisva elu alustamist ja perekonna loomist. Kellele mitme elupaiga omamine koos kaasneva maksustamisega on jõukohane, see las maksab. Eelarve tuludeosa saaks vajalikku lisa.

Üks vastuargument kinnisvaramaksule on kodulaenuvõtjate olukorra muutumine raskemaks. Lisaks pangavõla tagasimaksmise koormale lisanduks omandatud kinnisvarale langev maks. Maamaksust me koduomanikud vabastasime. Võiksime analoogselt maamaksust vabastada ka eluasemelaenu tagasimaksjad, sest niikaua kui võlg pole tasutud, pole nad ju ka täismõõdus omanikud. Mõtlemiseks ruumi on.

Käibemaksust

tuleb suurim maksutulu eelarvesse. Siin on raske riigitulusid veelgi tõsta, see maks on niigi talutavuse piiril. Küll võiks aga käibemaksu diferentseerida, näiteks lastekaupadel alandada, luksuskaupadel tõsta. Jällegi mõtlemiskoht!

Sotsiaalmaks

on suur riigieelarve tulude täitja ja seda tuleks vaadelda kahes osas.

Esimene oleks sotsiaalmaks sõna otseses tähenduses. Pean ebaõiglaseks ainult tööandja maksekohustust. Mujal on see osaliselt ka töövõtjate kanda. Maksuosa võiks panna palgale juurde ja seejärel palgasaajalt sisse nõuda. Kui tööjõud muutuks tööandjale odavamaks, tuleks ka töökohti kergemini juurde.

Tervisekindlustust

tuleks sisse nõuda kõigilt tulusaajatelt. See on ju puhtalt kindlustuse iseloomuga maks: kui oled olnud terve ja riiklikku arstiabi ei vajanud, siis tunne rõõmu, et hästi on läinud; aga kui ei ole nii, siis on, kust abi leida.

Mina pensionärina maksaksin tulumaksu asemel tervisekindlustust. Arvestades, missugune on palgasaajate ja pensionäride arvuline vahekord, võiks natuke lisatulu eelarvesse loota.

Tulumaks

annab üle kümnendiku eelarve maksutuludest. Praegu tahetakse üksteise võidu tõsta tulumaksustamisel maksuvaba alammäära, mis kahtlemata parandaks vähese tuluga inimeste olukorda.

Millega aga tekkivat auku täita? Arvan, et astmelise tulumaksu kasutuselevõtu kaudu.

Astmelisest tulumaksust on kaua räägitud ja kirjutatud. Valitsev meedia on teinud niisugusest maksustamisest tondi, millega inimesi hirmutada. Ometi kehtib enamikus riikides just astmeline tulumaks.

Tarbimismaksud

ETV saates „Foorum" ütles rahandusminister Jürgen Ligi, et kohtumistel Euroopa Liidu rahandusjuhtidega on need ikka soovitanud tõsta tarbimismakse ja kärpida elanike tulusid. Teadja inimesena jättis Ligi lisamata, et „vanas Euroopas" on olukord teine kui meil. Nimelt on sealsed inimesed elanud üle poole sajandi (välja arvatud Balkani rahvad) sõdadeta. See aga on otsustavalt tõstnud elustandardit. Euroopa Liit ja selle ühisraha on enam-vähem ühtlustanud hinnatasemed. Heaoluühiskonnas on võimalikud palgad ja pensionid, mis lubavad lahedat elamist, ka vanast peast reisimist ja muid rõõmutundmisi.

Niisuguse ühiskonna inimesed taluvad meelsamini tarbimismaksude tõusu kui väljakujunenud tulude kärpimist. Eks Lääne poliitikud ela ka mõtetega valimistest valimisteni ja vaata asju oma künka otsast. Eestis on olukord teine - hinnad peaaegu Euroopa Liidu tasemel, palgad aga kordi madalamad. Kas tõesti arvatakse, et meie inimesed teevad kordi vähem tööd? Ei aita siin isamaa-armastus ega patriotism, minnaksegi piiri tagant paremat teenistust otsima.

Moraalsed maksumaksjad

Miks enamikus arenenud riikides inimesed taluvad astmelist tulumaksu ega pea seda edasipüüdlike karistamiseks hea töö eest? See tuleb moraalist. Leitakse, et rikkal olevatki loomulik maksta oma kasvavalt sissetulekult kasvava määraga maksu, sest talle jääb ikkagi rohkem kätte. Nende ühiskondade jaoks on tähtis vältida ülemäärase varandusliku kihistumise tõttu tekkivaid pingeid, mis on ajalooliselt kaasa toonud revolutsioone, need omakorda ohvreid ja rahvaste vaesumist. Inimesed on valmis hoidma ühiskonna tervist.

Keskerakonna pakutud astmelise tulumaksu variant on võimalikest mahedaim. Miks me kardame seda riigieelarve tulude osa suurendamiseks?

Eesti riik ja tema rahvas vajavad kestmajäämiseks senisest rohkem rahalisi vahendeid. Riiki tuleb juhtida pikemaid eesmärke silmas pidades. Õppigem vanemate riikide kogemustest! Loobugem dogmadest!

UNO KIVIK, endine õpetaja, Keskerakonna asutajaliige

[pilt] EESTI POISID KAITSEVÄES: Me ei pääse üldkohustusliku ajateenistuse vajadusest, on Uno Kivik (84) veendunud. Foto: Kaitsevägi

Jaga |