Riigikogu arutab meist rikkamate riikide päästmist

Raha vajavad Eestist rikkamad riigid

Tundub, et rahva rahulolematus valitsuse jõulise ja kõiketeadliku poliitika vastu on muutunud nii suureks, et rahvarohked meeleavaldused saavad erandi asemel juba tavanähtusteks. Üliõpilased on korduvalt protesteerinud ebaõiglase kõrgharidusreformi vastu, päästjad ja õpetajad on soovinud oma tööle väärilist palka, ACTA-vastased soovitasid peaministril endal seemneid süüa. Kõiki neid rohkemate ja vähemate osalejatega meeleavaldusi ei ühenda mitte lihtsalt jonn millelegi vastu olla, vaid pigem ebaõigluse tajumine ja õigluse nõudmine.

Võrreldes paljude teiste riikidega on Eesti valitsusel siiani olnud kriisiaastatel väga lihtne ellu viia kärpeplaane, külmutada palku, vähendada valdade ja linnade rahastatust jne. Euroala muude riikide, näiteks Hispaania või Kreeka valitsus, seisavad igapäevaselt silmitsi jõuliste protestidega igasuguste kärbete puhul. Tihtipeale muutuvad seesugused meeleavaldused kontrollimatuks ning inimeste temperament ja lootusetus valitseva olukorra suhtes väljendub vägivaldses käitumises ja teravates konfliktides korrakaitsjatega. Eesti inimesed on põhjamaiselt rahulikud ja selliseid äärmuslikke olukordi üldjuhul ei teki. Kahjuks aga võib selline rahulikkus jätta valitsusele mulje, et rahva soovidega ei peagi arvestama.

Paljude inimeste jaoks ongi peamine probleem just selles, et tormame päästma meist oluliselt rikkamaid ja kõrgema elatustasemega riike. ESM-i puhul on tegemist täpselt samasuguse asjaga - riik maksab suure hulga raha kusagile kaugele sisuliselt kellegi tundmatu jaoks. Samal ajal aga ripuvad õhus siseriiklikud rahastusküsimused, näiteks õpetajate, politseinike ja päästjate palgad. Statistikaameti 2012. aasta andmetel elab Eestis absoluutses vaesuses 45 000 last ehk iga viies.

Just seesugused probleemid vajavad esmajoones lahendamist, ja alles siis võime kerge südamega appi rutata teistele. Palju räägitakse Euroopa solidaarsusest, mis kahtlemata on oluline väärtus, kuid sealjuures ei tohi kaduda solidaarsus omaenda rahvaga.

Kas Euroopa Liidu või euroala stabiilsus?

Paljud võlgades riikide toetamise pooldajad rõhuvad sellele, et Eesti peab tingimata kõigis abipakettides osalema, sest oleme Euroopast nii palju toetust saanud. Tõesti, Euroopa Liit on jaganud näiteks põllumajandus- ja ettevõtlustoetusi, kuid seda teeb just nimelt Euroopa Liit, mitte euroala. Tuleb teadvustada nende kahe ühenduse või institutsiooni erinevust - näiteks Läti ja Leedu kuuluvad samuti Euroopa Liitu, kuid keegi ei jäta nende põllumehi toetustest ilma seepärast, et kumbki riik euroalas ja ESM-is osaline pole.

Väga hästi on kõlama jäänud soomlaste jonnakus abipakettidega liitumisel ja nende finantseerimisel. Nemad nimelt nõuavad iga osaluse eest endale lisatagatist - omamoodi laenukindlustust. Loomulikult teenivad soomlased selle eest euroala ministritelt hulganisti kriitikat, sest muudavad läbirääkimised palju keerulisemaks, kuid see-eest nad kauplevad oma riigile ja rahvale suuremat kindlustunnet.

Just kindlustunne on see, mida eurotsoonis napib. Eriti karmid sõnad ütles ekspoliitik ja kullaärimees Meelis Atonen, andes intervjuus Postimehele mõista, et tema meelest on eurotsooni tulevik fataalne. Atoneni hinnangul on vildakas solidaarsuse mõiste viimine ESM-i põhjendusse, sest hetkel abistame neid, kes on kõiki reegleid rikkunud ja kõiki ohtu seadnud.

Millise seisukoha kujundab ESM-i küsimuses Riigikogu, on ilmselt selge augusti lõpuks. Kindel on aga see, et sinnamaani mahub hulganisti proteste, vaidlusi ja segadust.

PRIIT TOOBAL, Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige

Jaga |