Sambahullus on ravimatu

RALF R. PARVE,      05. september 2007


Eestlastel on ausammaste suhtes välja kujunenud kõvad alaväärsuskompleksid.

Kujutage ette, isegi ühtegi pirakat ratsamonumenti pole siinmail sajandite jooksul püstitatud, kui Viljandi Lossimägede Laidoner maha salata. Ja kui veel juurde lisada eestlaste geneetiline kood, mida sajandite jooksul mõisatallides soolvees leotatud vitste abil välja kujundati, muutub pilt üha selgemaks.

Eestlane pole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Temal on põhimine viriseda ja iriseda. Eks näita seda, et miski meile ei kõlba. Isegi arutelud Vabadussamba ümber, mida juba eelmise vabariigi ajal ei suudetud vähimagi üksmeele puudumisel püstitada.

Paar sõna meie kujurite kaadrist

Peaaegu kogu Eesti ujutati omal ajal üle Amandus Adamsoni vorbitud Vabadussõja mälestusmärkidega.

Põhiliselt kujutasid need endast sääremähistega sõdurit või sõdureid, kel käes vintpüss ja süles surmavalt haavatud kaasvõitleja. Enne Eesti Vabariiki aga meisterdas Adamson monumentaalansambleid teemal "300 aastat Romanoveid".

Kahtlemata suure skulptori kohta on eelmise sajandi 60-ndate aastate keskel Jaan Kross luuletanud parajalt pika "Adamsoniaadi". Nüüdse rahvakirjaniku väitel Adamson "tegi monumente Romanoveile ja monumente Kuperjanoveile", "rajas leninliku monumentaalpropaganda ENSV-s" ning "Suure-Jaani "Lembitule" seadis seadsasti selga bõliinasangari tordikreemist raudrüü" ning tema kunstistiilist lähtuvalt on "Estonia"-tagusesse auku püstitatud mälestusmärk "Noori andeid tõrjuv rahvanäitlejanna".

Eks ta ole…

Nüüdsele põlvkonnale on aga hammaste vahele visatud Tauno Kangro. Küll ei kõlba see, küll ei kõlba teine tema kuju. Ent Rakvere "Tarvas" on siiski saanud meeltülendavaks vaatamisväärsuseks.

Arvatavasti võiks midagi selletaolist kujuneda ka "Kalevipojast". Aga eks ole iga kunstiteosega nii, et ühele meeldib, teisele mitte.

Nõmedikke aga iseloomustaks järgmine lugu. Isa on pisitütrega Louvre'is Milo Venuse kuju ees. Isa lausub tütrele: "Näed, mis juhtub siis, kui sa oma küünte närimist järele ei jäta!"
Näib, et sihukesi "miloveenuslasi" on meil liigagi palju siginenud.

Kas pole aga kogu asja olemus selles, et need, kes suudavad, ka teevad. Kes aga ei suuda, üksnes virisevad.

Olen samasugust seika märganud kirjanduseluski. Keskpärased, kuid ambitsioonikad publitsistid ei pääsenud nõukaajal löögile ja praegusegi vabariigi ajal nendelt geniaalseid suurteoseid raamatulettidele pole tulnud. Trükivalgust on näinud üksnes viletsavõitu artiklikesed, kus sarjatakse "endiseid" kirjamehi, kes olevat nendetaoliste "klassikute" elu mokka keeranud.

Tahaks kaasa nuriseda

Kõik me oleme suured asjatundjad igal elualal ja meil on õigus nõuda ükskõik mida.

Kas te ei leia, et "Russalka" tuleks ümber kujundada? Miks on sel inglil peos õigeusu rist? Ütlete, et õnnistatakse Vene soomuslaeva uppunud meeskonda? Aga meeskonnas oli ka eestlasi, ning seepärast tuleks inglile pista pihku ka luterlik rist.
Või võtame Weizenbergi "Linda" Harjumäel. Kolme suurepärase poja ema, ja nii nutuse näoga? Optimismi, härrased, optimismi on meile tarvis! Tuleks juurde tellida kolme suurepärase poja ja abikaasa Kalevi kujud. Ehk annab Linda suujoont mõne raspliga naerusemaks viilida?

Miks on Tammsaare pargis Anton Hansen? Rahvuseepose kirjutas ju hoopiski Friedrich Reinhold Kreutzwald, mitte aga mingi Hansen-Tammsaare.

Harjumäe parki sisenedes aga võpatad ebameeldivalt – Eesti kaitseväe vormimütsis naeratab meile vastu Vladimir Ilja poeg Lenin, kes aga väidetakse olevat hoopiski admiral Pitka! Kui mitu korda tuleb meil Leninit maha võtta!?

Kas mäletate veel skulptuurgruppi "Meelis ja vürst Vjatshko"? Aeg oleks see taies rekonstrueerida ja uuesti postamendile tõsta. Ühtlasi asendades vene vürsti mõne Euroopast pärineva saksa sõdalasega. Kes tõi meile ristiusu, „saksa tähed" ja kartuli.

Siiski me vajame ausambaid!

Veendusin selles ühel ammusel kevadööl, kui nägin, kuidas Maneezhi tänaval Peda ühika ees valvanud Jaan Anveldi büsti postamendi najal teostasid oma armastusakti üks noormees ja tütarlaps.

Või ei vaja me ausambaid?

Näiteks suure ablombiga taas avatud Konstantin Pätsi ausammas Tahkurannas on ammugi unustatud – kusagilt lugesin, et seal hakkab võimust võtma umbrohi.

Hauarist või mälestusmärk?

Vabadussamba võistlus on äratanud erakordse fantaasia – nähakse juba kahekordset haakristi ja kuuldakse venelaste sõimu. Ühe meelest liiga suur mürakas, teise arvates nii väike ei kõlbavat. Mõnedele aga kõlbab kõik.

Vabadussambaks Reformierakonnale ja Ansipile käib ükskõik milline käkk. Osavalt keerutatakse juttu Vabadussõja sambast, kuigi esialgselt taheti püstitada ju hoopiski Vabadussammast. Kuigi – mismoodi võiks vabadus kui niisugune üldse monumendistatuna välja näha?

Kui suur poeet Pushkin kirjutas luuletuse "Exegi monumentum", siis mälestussamba püstitas ta iseendale oma ulatusliku ja võimsa loominguga.

Ansip ja tema meeskond aga tahavad endale ausamba püstitada ausamba püstitamisega ja ühe teise ausamba mahavõtmisega. Ja ongi kogu lugu. Neil on täiesti kama, mis junn üleüldse püsti aetakse. Reformierakond vormistab vaid oma põhisõnumit järgmisteks valimisteks – "MEIE püstitasime teile Vabadussamba!"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)