Võim kodukohta!

TOOMAS VAREK,      22. september 2004


Eestis kahjulikult süveneva võimu võõrandumise tendentsi peatamiseks on olemas konkreetsed ja sisulised lahendused. Haldusreformi sisu mõõdetakse eelkõige läbi avalike teenuste korralduse, hinnapoliitika ja kvaliteedi. Kahjuks ei soovi tänane valitsus sisuliste lahenduste otsimisega tegelda, vaid jätkab Mart Laari aegse kolmikliidu vigade kordamist. Kõige atraktiivsem tundub keskvõimule ikkagi olevat pelgalt vallapiiride joonistamine ja võimu tsentraliseerimine. Valitsus näib meeleheitlikult soovivat ressursse vaid enda käes hoida, et enne kohalikke valimisi omavalitsusjuhte lõa otsas pidada ning neile poliitilisi sundvalikuid ette kirjutada. Macciavellilikust kavalusest keskvõimul puudu ei tule. Lihtsakäeliselt on omavalitsustele delegeeritud küll vastutus, kuid finantsvahendite liigutamine on justkui "kogemata" edasi andmata jäänud.

Kohaliku omavalitsuse vastutusalasse jäävate maanteede finantseerimine ei kannata täna kahjuks kriitikat. Keskvõimu ja kohaliku tasandi vahelised eelarvelised suhted on täielikult korrast ära. Näiteks riigitee kilomeetri ehitamiseks ja korrashoiuks on ette nähtud kakskümmend viis korda rohkem (!) raha kui kohaliku tee ehitamiseks. Kütuseaktsiisist peaks seaduste järgi tulema 30 protsenti kohalike teede tarbeks, täna on see näitaja peaaegu olematu neli protsenti!?
Kuigi Vallo Toomet soovitab katkiste teede pärast (EPL, 14.09.2004) rusikat vehkida valla või linna juhtkonna suunas, tuleb talle see väide ilmselt tema teadmatuse tõttu andestada. Teadmatuse tõttu on ajaloos ennegi palju ebaõiglust külvatud. Lagunevad teed ei meelita arendama kohalikku ettevõtlust, uued töökohad jäävad loomata ja piirkondlik elujõud kasutamata.
Lisaks teede infrastruktuurile on strateegilise tähtsusega maaküsimus. Kes kasutab ja vastutab maa üle? Maafondi osakaalud on Eestis täna selgelt kohaliku omavalitsuse kahjuks. Vaid ligikaudu 0,8 protsenti maast kuulub täna omavalitsuse valdusesse. Põhjamaades, näitena, on see vahemikus 30–40 protsenti. Keskvõim toob seejuures argumendiks, et omavalitsus ei ole usaldusväärne ja maa sihtotstarvet muudetakse kergekäeliselt. Samas ei keela keegi luua valitsusel selgeid tingimusi ja kriteeriumeid maa kasutamiseks sihtotstarbena. Täna hoiab keskvõim aga maad enda käes. Enamik maid on seega kahjuks planeerimata, hooldamata ja sisuliselt vastutuseta.

Kohalikul omavalitsusel pole täna piisava autonoomiaga tulubaasi. Põhjamaades on omavalitsuste eelarvete osakaal sisemajanduse kogutoodangust (SKP) 18–30 protsenti, Eestis täna vaid 8–9 protsenti. Keskerakonna seisukoht on võtta suund 17–19 protsendini SKPst. Sellega ei jõuaks me veel küll Taani ega Rootsi vastavate näitajateni, küll aga tõuseksime juba võrreldavale tasemele Soomega.
Ei ole ju sisulist mõtet anda kohalikele omavalitsustele aina uusi ülesandeid, kui samas ei taheta delegeerida ka vastavas mahus ressursse. Paljude eelkoolide ja üldhariduskoolide infrastruktuur ning õpikeskkond on alafinantseeritud. "21 sajandi kooli" põhimõtted on suuresti juhuslikud ega taga väga paljude omavalitsuste hinnangul võrdseid võimalusi.
Seniste arengute jätkudes muutuvad kohalikud omavalitsused pelgalt valla- või linnalipu masti tõstjateks ja langetajateks, kes raamatupidamisbüroolikult vahendavad aeg-ajalt arveid ja ülekandeid.

Omavalitsuste poliitika tuleb tänastele arengutele küll otse vastupidises suunas üles ehitada. Võim tuleb üle Eestimaa jaotada nii, et omavalitsused vääriksid oma nime ka sisulises tähenduses. Võimu ja ressursside detsentraliseerimine on inimkeskne lahendus. See tõstaks omakorda ka kohalike volikogude haldussuutlikust ja teotahet, mis omakorda tõstaks kohalike elanike poliitilist teadlikust ning kogukondlikku usaldust. Aeg on võtta väga selge suund sisulise, mitte ülevalt juhitud demokraatia poole.

KESKMÕTE: Võim tuleb üle Eestimaa jaotada nii, et omavalitsused vääriksid oma nime ka sisulises tähenduses. Võimu ja ressursside detsentraliseerimine on inimkeskne lahendus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)