Ühesuunalisest liiklusest poliitikas ja meedias

 Miskipärast on mul viimasel ajal tunne, et meie poliitikas ja ka inimõigustes on kehtestatud ühesuunaline liiklus: ühes suunas on lubatud kõike väljendada ja välja öelda, isegi kurjustada ja karistada ja häbistada, aga teises suunas ei tohi mitte midagi öelda. Isegi mitte asju õigete nimedega nimetada. Või inimesi ettevaatusele manitseda. Kui ütled, pannakse purki ja kleebitakse peale silt: tige, sallimatu, tagurlane, madalalaubaline, natsiraibe, võõravihkaja, venelaste käsilane. Jne. Hops! – riiulile.

 Ja kui kirjutad, ja saadad mõnele toimetusele, siis visatakse see kirjutis seal vaikimisi prügikasti. Mäletan, et vanasti ajalehed ootasid kaastööd, sest, nagu meil nüüd räägitakse, „erinevus ju rikastab“, aga ilmselt mitte selles mõttes… Ka siin on ühesuunaline liiklus.

Praegu tundub, et ajaleht on palgaliste toimetusetöötajate eralõbu, et avaldame, mida tahame, ja jätame avaldamata, mis ei meeldi. Või on ta oma isandate ustav hääletoru?

 Ajaleht on meie ÜHINE vara, sõbrad! Lugejad ja tellijad ju maksavad teile palka! Lehetegijad on rahva teenrid, just niisama nagu ka riigikogulased ja ministrid. Ajaleht on meie ühine informatsiooniallikas, meie omavaheline side ja vahendaja! Ka õpetaja ja suunaja, kui tagasi minna meie ajakirjanduse algaastatesse…

 Sõnavabadus peaks tähendama seda, et igaüks tohib oma teadmisi ja suhtumisi teistega avaliku meedia kaudu jagada, et toimetused ei vali artikleid mingi kohustusliku ideoloogia järgi, vaid mõtte ja väljenduse kvaliteedi põhjal. Iga hästikirjutatud artikkel väärib avaldamist, sest ajakirjanduse ülesanne on olla oma riigi kodanike mõtete edasikandjaks. Ja väärib ka respektiga lugemist! Kes oskab kommenteerida, see kommenteerigu, aga ärgu sõimaku ega laimaku kirjutajat.

Laim, sõbrad, on nagu tuulde lastud udusulg – seda ei ole võimalik enam kinni püüda. Tark inimene oskab ise vahet teha laimul ja tõel, tema ei usu ega levita laimu. Rumalam (ja pahatahtlikum) seevastu kaldub uskuma rohkem laimu kui tõtt. Ja levitabki laimu, vahel seda lausa lumepallina suurendades.

 Tõsi, laim ei muuda laimatavat inimest, tema jääb samaks.

Aga laimaja enda külge kleepub see nagu mingi vastik limane ollus, sealt pole seda võimalik maha pesta. Inimene kujundab oma hinge ja oma elu õhustikku kõige sellega, mida ta elus teeb, mida räägib, mida mõtleb. Mida oluliseks peab, mida kaitseb, mida endasse vastu võtab. Kui inimene tegeleb ainult rumalustega, siis ta ju kasvatab enda rumalust. Ta ei oskagi enam midagi kõrgemat näha ega mõista. Ohtlik teerada… 

 Inimene oleks nagu ikka ühe silmaga ja ühele kohale naelutatud. Katsub käega elevandi lonti ja ütleb: elevant on nagu jäme köis. Kui vaja, leiab ka viite teaduslikule uuringule, mis autoriteetselt kinnitab, et elevant on tõesti nagu jäme köis, – sest ilmas on ju teisigi kõrgestiharitud inimesi, kes on elevandilonti katsumas käinud. Praegusel nuppudetoksijate hiilgeajastul võib netist leida tõestusi ja tunnustusi absoluutselt kõigele.  

Liiga palju inimesi näib olevat unustanud, et on asju, mida polegi vaja teaduslikult tõestada, mida mõistlik ja loomulik inimene teab ilma tõestuseta; mis on endastmõistetav igaühele, kes ei ole nõus kriitikata omaks võtma mingi kliki loodud absurdseid ja kahjulikke ideoloogiaid. Inimesi, kes ei käi paraadidel uhkustamas maailma ees oma intiimsete erisustega, nõudes neile seaduse kaitset ning ühiskonna tunnustust.

 KESKMÕTE: On asju, mida polegi vaja teaduslikult tõestada, mida mõistlik ja loomulik inimene teab ilma tõestuseta; mis on endastmõistetav igaühele, kes ei ole nõus kriitikata omaks võtma mingi kliki loodud absurdseid ja kahjulikke ideoloogiaid.

MALLE PÄRN, pedagoog, näitekunstnik, vaimulik 

Jaga |