Pronksmees, kes jäigi ellu [6]

Eestlaste rahvusühtlus võtab üha enam „üks riik, üks juht, üks partei“ vormi. 

Rein Veidemann, Postimees 3. mai 2007

6. osa

„Pronksöö: vene mäss Tallinnas“

 Niisugune pealkiri on  rezhissöör Urmas E. Liivi dokumentaalfilmil, mis anti Kanal 2 eetrisse 24. mail, vähem kui kuu pärast Tallinna sündmusi. Üle pika aja jõudis Eesti ekraanidele kodumaine dokumentaalteos, mis ei halastanud ühelegi vaatajale ja sundis neist igaüht omaenda südametunnistusega ausasse dialoogi astuma.

Miks läks nii, nagu kahel pronksiööl juhtus, kes peaks vastutama ja kui siirad me viimase kuueteistkümne aasta jooksul üksteise vastu oleme olnud?

See oli hästitehtud film. Vähem kui kuu ajaga pole tunnipikkust filmingut lihtne kokku panna. Liiati kui tegemist on päevapoliitilise stsenaariumiga ja olukorraga, kus valitsuse kritiseerimist võidakse käsitada peaaegu et riigivastase kuriteona. Kuid autorid ei astunud riigi vastu. Nad ei astunud valitsuse vastu. Aga nad ei andnud ka armu ei presidendile ega peaministrile.

Kaamera näitas riigijuhte täpset niisugustena, nagu nad tegelikult on. Kummalgi neist polnud rahvale midagi öelda. Ei president Ilvesel, kelle puhul kasutati pärast märuliööd kiiruga tehtud avaldust, milles ta muuga ei jäänud meelde, kui Tallinna tänavail laamendanud noorte kurjategijaiks nimetamisega. Ega ka peaminister Ansip, kes filmi tarvis küll värske intervjuu oli andnud, ei suutnud pakkuda midagi uut peale viimaste nädalate standardväljendite hauatähise kohta.

Märksa siiramana tundusid  venelaste liidrid ning rahva seast nopitud hüüdlaused ja intervjuud. Venelased rääkisid filmis vahetult ja südamest, meie ametimehed ja politseinikud aga otsitud valvelausetega, kiretult.

Haruldasel viisi, justkui sõltumatu eksperdina esines ameeriklannast filmitegija, kes ei suutnud kuidagi mõista, miks rahvale eelnevalt ei selgitatud, mis 26. aprilli õhtul Tõnismäel juhtuma pidi.

Ameerika naine tahtis teada seda, mida eestlastel polnud kelleltki küsida. Kui tol ööl polnud kavandatud Pronkssõduri mahavõtmist, miks siis olid Tallinna toodud politseijõud üle kogu Eesti? Kas keegi polnud avalikkusele selgitanud nende saabumise põhjust? Hiljem selgus, et suurem osa oli neist kohal juba õige mitu päeva enne traagilisi sündmusi. Kas tõesti tuldi vaid üht monumenti valvama või kaitsma? Kuid kelle eest? Kas vene marurahvuslaste või eesti rahvuslaste eest? Aga võib-olla hoopis keegi jõustruktuuridest kavandaski märulit?  Ehk oli olemas niisugune  stsenaarium, mis nägi ette vene noori tänavail laamendamas? Tagantjärele asja üle arutledes võib sellise mõttekäiguni jõuda. Sest miks ei takistanud politsei noortemasse Tõnismäelt linna peale laiali valgumast? Võib-olla oli kellelgi nimelt tarvis vene poiste ja tüdrukute eestivastast hoiakut maailmale demonstreerida?

Sõda puhkeb tühjast-tähjast

 Nii veendus ka filmivaataja, kui kaadrid teda 2006. aasta 9. mai  Võidupüha sündmuste keerisesse viisid. Pronksisõda puhkes just mõnest järelemõtlematust sammust ja sihilikust solvangust.

Mõistan minagi, et Eesti lipuga peab saama Eestis igal pool takistamatult ringi käia ja seda lippu peavad austama kõik siin elavad inimesed. Kuid ma ei saa siiani aru, miks peab meie kõigi jaoks püha lipuga minema õrritama vene sõjaveterane just sel hetkel, kui nad endi jaoks püha ausamba juures oma võidu aastapäeva tähistavad?

Kaameral on halastamatult karm silm. Suures plaanis näitas ta transpordiametiühingu oranzhis jopes eestlase jõulist müksu venelaste ühe liidri ribide vahele. Õnneks suutis viimane rahulikku meelt säilitada, muidu oleks suuremaks kakluseks läinud juba ammuaega enne valge telgi püstipanekut.

Filmi vaatamisel ei jää kahtlust, et just seesama telk tõi venelaste massid Tõnismäele. Inimesi saabus sadade kaupa. Õhtu algul näeme kaadris mitte neid verinoori, kes hiljem kesklinna segi peksid, vaid tavalisi keskealisi linnakodanikke. Vaade, mis neile avanes, külvas kahtlusi hinge. Keegi ei teadnud, mida oodata. Telk, mis pidi väljakaevamiste tarvis vaid trollipeatusse maetud sõjameeste haudu katma, varjas nüüd ka Pronkssõduri. Pilt ei klappinud kokku peaministri eelneva lubadusega, et enne 9. maid pronksmeest keegi ei puuduta.

Meisterlikult on filmis välja mängitud minutitega kasvav pinge, kiired muutused rahvahulga ja politsei käitumises ning lõpuks –  negatiivse energia  kriitilise massi plahvatus...

Lõhkumisest hullunud noorte suust kuuleb vaataja hirmuäratavaid sajatusi: „meile sülitati hinge“, „maksame kätte“, „see öö jääb sajandeiks meelde“, „te veel kahetsete“... Üks noormees üritab eesti keeli selgitada, et venelaste mõõt sai täis, üks tütarlaps räägib kodakondsuseta ja passita rahvast…

Peipsi-äärselt surnuaialt alanud film lõpeb sama sümboolselt pealinna sõjaväekalmistul. Üha kasvav lilledemägi on pronksmehe saapad juba endasse peitnud. Oskuslikult valitud taustamuusika, mis  ulatub Mihhail Glinka „Fantaasiavalsist“ kuni Lev Leshtshenko lauluni „Võidupäev“,  süvendab hetke mõju. Rahvast tuleb ja tuleb. Taustal vurisevad maailma kümnete suurte telefirmade kaamerad.

Pronkssõdur pole iial olnud nii kuulus kui täna, viiskümmend kaks aastat pärast maailma suurimat sõda. On siis nüüd võit eestlaste jaoks saabunud ja suur sõda lõppenud? Vaevalt küll...

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Jaga |