Lõppenud aasta, alanud aasta

JÜRI RATAS,      23. jaanuar 2008


Aastakokkuvõtted on üsna üheselt tõstnud 2007. aasta olulisimaks sündmuseks Pronkssõduri eemaldamise Tõnismäelt. Oli see siis aasta olulisim sündmus või polnud mitte, kuid tehkem kõik, et temast ei saaks ajastu keskset sündmust, mille kõrval kõik muu tundub ebaoluline.

Pronkssõduri eemaldamise on arvanud Eesti elu tippsündmuseks nii Kanal 2 kui ka Eesti Päevalehele lõppenud majandusaastat kommenteerinud majandusanalüütikud.

Sündmuse lõhestavat mõju Eesti ühiskonnale on analüüsinud ühiskonnateadlased. Kohtusüsteem hekseldab endiselt läbi aprillikuiste korrarikkujate vastu esitatud süüdistusi.

Mõni on pettunud, et karistused pole nii karmid kui sai lubatud. Mõni ei mõista, miks oli vaja üldse teha probleemi monumendist, mis enne kõrvaldamist läks korda vaid vähestele. Oli ta aasta olulisim sündmus või polnud, kuid tehkem kõik, et temast ei saaks ajastu keskset sündmust, mille kõrval kõik muu tundub ebaoluline.

Sildistada või edasi liikuda?

Fakt, et Andrus Ansipi juhitud valitsus, mis alustas hiilgavate toetusnäitajatega, mässiti aasta viimastel kuudel käsist ja jalust väga erinevatesse probleemidesse – bussijuhtide ja õpetajate streigiähvardustest kuni järjest halvenevate majandusnäitajateni.

Valitsuskoalitsiooni poliitikud on üksteise aadressil teinud kriitilisi avaldusi. Reformierakond on korduvalt ja teravas toonis rünnanud IRL-i kuuluvat majandusministrit; IRL on jällegi sama teravalt süüdistanud peaministrit euro tuleku edasilükkumises teadmata tulevikku.

Hiljuti teatas endine isamaaliitlane, Mart Laari lähedane kaasvõitleja ja mõttekaaslane ning nüüdsesse IRL-i kuuluv Riigikogu saadik Andres Herkel, et valitsuskoalitsiooni lõhkiminek õiguskantsleri küsimuses oli Andrus Ansipi juhitavale valitsusele tõsine ohumärk.

Rääkides opositsioonist, tuleb märkida, et aastaga on usinasti materdatud Rahvaliidu mainet, Keskerakonda on püütud suruda vene valijate parteiks, rohelistest kuuleb kahetsusväärselt vähe. Parteid on pühendanud harukordselt palju aega üksteise süüdistamisele ja sildistamisele ning ühiskonna lõhestamisele. Kindlasti pole see olnud hea Eestile tervikuna.

Lõppenud aasta üks esimesi võtmeküsimusi alanud aastale on niisiis selline: kas jätkata viljatu nõiajahiga või minna edasi? Loodan siiralt, et algaval aastal kaldub kriitiline mass „liigume edasi" poole.

Aga kuhu?

Pinged on valitsuse jaoks tublisti kasvanud. Sellega seoses on vähenenud eduväljavaated püsida võimul järjestikused neli aastat, milleks „hambad ristis"-koalitsioon loodi. Võib-olla vähendab see poliitikute indu midagi oma kodumaa heaks ära teha? Tegutsemine teatavasti tekitab alati vastakaid arvamusi. Mugavam on jätta otsustamata ja tegemata.

Mõne meelest pole paremat kombinatsiooni kui „IRL-Sotsid-Reform" kuskilt võtta. Seega pole ka tarvidust midagi eriliselt teha või pingutada.

Olen kindel, et poliitikutele 2007. aasta kevadel mandaadi andnud valijaid ei huvita niivõrd valitsuse koosseis kuivõrd tulemused, mida vähem kui aasta aega tagasi lubati. Kuhu jäi siis programm „Eesti viieteist aastaga viie rikkaima Euroopa riigi hulka"? Mis sai loosungist „Parem palk kõigile!"?

Kui midagi oli 2007. aastal poliitikute töölaualt totaalselt puudu, siis on need siseriiklikud küsimused: meie laste haridus, meie noorte perede toimetulek, meie tööinimeste sissetulekud. Nende meelde tuletamine on pisut imelik – sest mis tähtsust on mingitel vanadel valimislubadustel; räägime parem sellest, kelle sõna Eestis maksab.

Valimiste võtmeteemadega (palgad, pensionid ja tervishoid) tegelemine on kuhugi eest ära või kõrvale lükatud. Poliitikud tegutsevad mitte päriselus, vaid mingil metatasandil. Häälekalt arutletakse, kas vaikiv ajastu on kohe algamas või on juba alanud. Kas see ikka peab nii olema?

Sisepoliitiline plaan

Ma ei taha oma tähelepanekutes olla kitsalt valitsuskriitiline. Mida õieti on peaaegu terviklikult tänased Eesti riigijuhid, kevadel mandaadi saanud Riigikogu ning Eesti poliitikud üldse Eesti inimeste jaoks ära teinud?

Valitsus rõhutaks kindlasti Schengeni viisaruumiga liitumist ja Lissaboni lepet kui strateegilise tähtsusega võite. Eks kõik mõistavad, et need pole tööd, mis on tehtud ära selle kolmveerand aastaga, mil praegune võimukoalitsioon on ametis olnud. Koduste tegematajätmiste taustal paistavad needki saavutused pigem kahvatud.

Ning üldse, välispoliitilised küsimused, nagu näiteks Gruusia tulevik, on kahtlemata väga olulised, ent nendega ei saa piirduda ühe väikeriigi poliitikute tegevus. Eesti valitsus vastutab grusiinide kõrval ka oma rahva ees.

Küsigem väga lihtsaid küsimusi

Mida on riik viimase aastaga tegelikult teinud noorte perede heaks? Vastuseks tsiteeritaks mulle lugematul hulgal arve algava aasta riigieelarvest, kuid need on vaid numbrid. Kas lapsevanemad tunnevad täna, et riik mõtleb varasemast rohkem lastehoiu, hea hariduse, meie tulevaste põlvede tulevikuväljavaadete peale? Ei usu.

Kas Eesti inimesed tunnevad, et elu Eestis liigub paremuse poole? Kas Eesti inimestel läheb paremini või halvemini kui möödunud aastal? Aga kas võrdsete võimaluste ja parimate eneseteostamistingimuste loomine pole riigi ülesanne?

Kuidas on praegune valitsus tõhusamaks või patsiendisõbralikumaks muutnud Eesti tervishoidu? Kas inimesed pääsevad täna arsti juurde kergemini kui aasta tagasi? Milliseid sisulisi samme on astutud hariduses ja teaduse toetamisel? Tõsi, kaitseminister on öelnud, et ta ei usalda enam ühiskonnateadlasi – kas see on ka kõik, mis tal teadusringkondadele on öelda?

Milliseid keskkonnaalaseid edusamme saaksime esile tõsta? Kas riigi siseturvalisus on suurenenud? Kas meie politseijõud on rikkamad veel millegi muu võrra peale abipolitseinike? Kas meie tuletõrjujatel on võimalik juurdehangitavaid veekahureid kasutada ka tulekahjude kustutamisel? Mille põnevaga tegeleb hr Pihl?

Olgu kuidas on – põhimõttelisest edasiminekust ei saa rääkida ei hariduses ega tervishoius ega üheski teises võtmetähtsusega siseriiklikus valdkonnas. Need pole kellelegi meelde tulnud. Sisepoliitilises plaanis pole olnud ei plaani ega tegevust.

Kas sisejulgeoleku hinnaga?

Kui suvel kutsusid rohelised arutama tuumaelektrijaama loomise kava mõistlikkust ning soovisid selleks kokku kutsuda Riigikogu erakorralist istungit, siis teatas peaminister, et Eestis pole midagi nii erakorralist, mis nõuaks Riigikogu kokkukutsumist.

Ometi on kogu viimane aasta end välja vabandatud mingi erakorralise seisukorraga. Mille nimel on olnud õigustatud isikute vabaduse piiramine, valitsusega teist meelt olijate suukorvistamine, sildistamine või ründamine?

Elu ei parane, kui me selle nimel üldse ei pinguta. Ainuüksi turumajandus kõike paika ei pane. Poliitikute roll on juhtida, aga juhtimine on otsustamine ja vastutamine – ent juhtida soovitakse meil isegi vähem kui vastutada.

2008. aasta võimalus

Käesoleva aasta suurimaks väljakutseks on enese lahti rebimine tänaseks üsna viljatutest vaidlustest selle üle, kas 2007. aasta aprillis toimiti õigesti või valesti, kas sotsioloogide põlastamine oli õige või vale, kas vaikiv ajastu tuleb nüüd või homme või ei tule üldse.

Kui juhid oma riigi käest lasevad, siis pole vahet, kas tegid nad seda vaikides või üksteise peale karjudes. Tulemus on sama ja inimesed kannatavad.

Kui eelmist aastat on iseloomustanud hoogne tegelemine sisejulgeoleku ja välispoliitiliste küsimustega, siis tänavu peab tagasi tulema koduste küsimuste juurde.

Meil tuleb taas õppida jutustamise asemel saavutama. Ning kuna majanduslik taustsüsteem pole kõige soodsam, peame oleme tõhusamad ja arukamad kui kunagi varem.

Olgu alanud aasta algus poliitikutele järelemõtlemiseks ja hoovõtuks. Mille järel tuua tähelepanu keskpunkti need küsimused, mis olid aktuaalsed 2007. aasta alguse valimiskampaaniates, mille ümber tiirlesid kõigi lubadused ning mille suhtes Eesti inimestel on õigustatud ja põhjendatud ootus.

Kui aprillisündmused tõestasid, et Eestis on peremeheks Eestis elavad inimesed ning mitte keegi teine, siis nüüd on aeg hakata täitma oma peremehekohust. Mitte unustades, et ka peremehekohust saab täita mitmeti: viisakalt ja robustselt, jõu ja nõuga, võimu ja vaimuga. Aga nii, et vaim ei oleks vardas ja härg väntaks.

[Pildiallkiri]
RIIK JA NOORED: Jüri Ratas küsib, mida on riik viimase aastal teinud noorte perede heaks? Pole vaja tsiteerida lugematul hulgal arve riigieelarvest. Lapsevanemad ei tunne ja ka Ratas ei usu, et riik mõtleb lastehoiu, hea hariduse või tulevaste põlvede tuleviku peale. Aga lapsed on täna reaalselt meie ümber, panevad kõike tähele ja jätavad meelde.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (26)