Kui valitsus tahab, siis valitsus võtab

Sellise taktikaga on asunud Reformierakond oma plaani jõuliselt ellu viima. Kõneisikuks on määratud Taavi Rõivas, kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust, et puistata ilusaid fakte sellest, kui palju paremini suudaks riigikassa seda raha kasutada ja investeerida. Nagu muuseas pudenevad jutu sekka ka hoiatavad noodid, mis seavad kahtluse alla töötukassa senise rahapaigutuse mõistlikkuse. Rõivast toetab Jürgen Ligi, kes talle omase kõiketeadmisega selgitab, kuidas plaani iga vastuargument on ümberlükatav ning igasugu stel hirmudel pole vähimatki põhjendust.

Ma ei häbene tunnistada, et reformistide väljaotsitud ja lettilöödud rahanumbrid näevad nii intervjuudes kui ka trükimustas head välja. Samas ei saa lubada sel end pimestada. Kõige enam teeb ettevaatlikuks see, kui mõõdutundetult oma kava kiidetakse ning kuidas sellest luuakse kuvand kui Eestile ülimalt hädavajalikust ettevõtmisest.

Vaatamata valitsuse osavale retoorikale olid mõtte vastu Eesti Arstide Liit ning Töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel. Asja ei pidanud õigeks ei Ametiühingute Keskliit ega Tööandjate Keskliit. Loomulikult mõistame, et need, kellelt tahetakse raha ära võtta, asuvad protestima, kuid on ülioluline märgata, kuidas protesti põhjendatakse.

Arstid rõhutasid oma pöördumises reservide olemasolu vajadust, et patsiendid ei jääks arstiabita ka siis, kui haigekassa tulud vähenevad või kulud näiteks katastroofi või epideemia tõttu ootamatult suurenevad. Meelis Paavel tõi esile, et töötukassa reservide näol on tegemist Eesti töötajate ja tööandjate kindlustusrahaga, mis on sihtotstarbeline ning mille kasutamine millekski muuks muutub täiesti põhimõtteliseks probleemiks. Nii tööandjaid kui ka töötajaid koondavad liidud ei nõustu samuti valitsuse kavaga - peamise ohuna nähakse tulevikus olukorda, kus töötukassa võib kaotada oma võimekuse täita talle seadusega pandud kohustusi. Terav vastuseis päädis Ametiühingute Keskliidu algatusega, kus hakati koguma allkirju „reservide konsolideerimise" vastu.

Seega ma ei näe, et mingil juhul võiks tegemist olla lihtsalt jonniga oma võimaluste kärpimise pärast, vaid tegemist on reaalsete ja kaalukate faktidega, millest ei saa niisama mööda vaadata. Pigem tekitab kahtlust valitsuse kiirustav ja ülijõuline käitumine, et oma tahtmist saada. Mõista oleks võinud ehk pakkumist koostööplaaniks - näiteks see, et riigikassa spetsialistid nõustavad, kuidas reserve säästlikumalt ja tulusamalt investeerida.

Mõista oleks võinud ehk ka seda, kui valitsus pakkunuks välja reservide osalise kasutuselevõtu, olgu ravijärjekordade lühendamiseks või töökohtade loomise ergutamiseks.

Aru saada aga sellest, kuidas jõuti kavatsuseni lihtsalt reservid liita riigikassaga, pole just kõige lihtsam. Seda enam valmistab muret valitsuse retoorika, mille kohaselt on asi otsustatud ning edasikaebamisele ei kuulu. Jääb sisuliselt mulje, et tegemist on jõumeetodil raha „juurdeleidmisega". Äkki polegi riigi rahaasjad nii korras, nagu rahandusminister Ligi pidevalt kinnitab?

Kogu kiireltarenenud lugu töötu- ja haigekassa reservide „ärastamisest" on kahjuks tüüpiline näide valitsuse jõupoliitikast ja valitsuse juhterakonna tahtmise läbisurumisest. Jääb mulje, justkui oleks mõnel hämaral õhtutunnil tulnud Stenbockis keegi „oravatest" heale mõttele, kuidas liiga iseseisvaid riigiasutusi pisut kohitseda ning ühtlasi valitsuse kontrolli alla lihtsa vaevaga raha juurde teenida.

Mõeldud-tehtud! Ja neile tüütuile, kes selle plaani vastu on, tuleb selgeks teha, et nad rahandusest mitte midagi ei tea. Ning nende kätte, kes midagi ei tea, ei saa ju raha jätta.

KESKMÕTE:  Jääb mulje, justkui oleks Stenbockis keegi „oravatest" tulnud heale mõttele liiga iseseisvaid riigiasutusi - haigekassat ja töötukassat - pisut kohitseda.

LAURI LAASI

Riigikogu liige

Jaga |