Nädala juubilar ALEKSANDR ABDULOV 55

 Abdulov oli üks neist, kelle kohta öeldakse, et ta põles kui säraküünal – eredalt ja kiiresti. Omaste ja sõprade sõnul oleks ta nagu kogu aeg kartnud midagi tegemata jätta. Kartis, et tal ei jätku aega veel ühes filmis mängida, veel üht filmi lavastada, veelkord sõpradega kalal käia ning tolles südamlikus seltskonnas veel üht taldrikutäit uhhaad süüa ning veel üht pitsi viina võtta. Veelkord emale helistada, et ikka kindel olla, et temaga kõik korras on, ning mõnele lastekodule või ka lihtsalt tuttavale veel üht heategu teha.

Abdulovi kalendris ei olnud praktiliselt ühtki vaba hetke. Ta tormas justkui orav rattas või, ehk oleks õigem öelda, lendas kui 21. sajandi Figaro Moskvast Peterburi, Peterburist Minskisse, Minskist Lõuna- Aafrika Vabariiki, LAV-st Valdaisse, Valdaist Pariisi jne. Kas filmivõtetel, kusjuures viimastel aastatel ei olnud ta mitte ainult näitleja, vaid tegi ka päris oma filme, kus ta ise mängis ja lavastas ja mida ise ka rahastas, või teatritööd tehes.

Samas õnnestus tal kogu selle tohuvabohu vahel korraldada heategevuskontserte lastekodude heaks või siis mõne oma sõbra isiklik elu ära korraldada. Tema tempoga ei suutnud kaasa minna ka kõige tugevamad ja aktiivsemad. Ta lihtsalt oli selline, kes kõikjale ning kõigi juurde jõudis.

Kord jutustas Abdulovi kauaaegne sõber ja kolleeg Jelena Proklova, et kord kutsus Aleksandr nad seltskonnaga kalale. Kõik pakkisid oma õnged lahti ja seadsid end just sisse, et kalastamist nautima hakata, kui Abdulov juba paar igavesti suurt purikat välja tõmbas, justkui võluväel uhhaa valmis keetis ning ütles, et aitab nüüd kalapüüdmisest küll, lähme kõik suppi sööma ja viina viskama. Teised hakkasid siis asju kokku panema ning kui asusid suppi sööma, teatas Abdulov, kes oli vahepeal jõudnud kõhu täis süüa ning paarile sõbrale New Yorki ja Pariisi helistada, kiites, kui hästi ta kala püüab, ning möödaminnes ka ühe intervjuu anda: aitab siin jõe ääres logelemisest küll, lähme nüüd kõik sauna.

Meie vanema põlvkonna inimesed mäletavad Abdulovit kui ilusat, romantilist armastajat filmidest „Tavaline ime“, „Karneval“ ja „Kõige veetlevam ning kütkestavam“ ja kui sümpaatset aferisti filmist „Geenius“. Noorem filmihuviline tunneb teda aga ehk kõige paremini telefilmist „Meister ja Margarita“, mis alles hiljuti ka ETV-s jooksis. Abdulov mängis seal Korovjevit. Mis mängis? Ta oli Korovjev!

Ta on mänginud üle 80 filmirolli, millest viimaseks jäi peaosa 2007. aasta jõuludeks valminud filmis „Luuser“. Selles filmis avas see geniaalne näitleja ja kõigi lemmik justkui oma pehme ja äärmiselt tagasihoidliku poole, mida oli siiani kõigi eest varjanud. Loodan väga, et see film tuleb näitamisele ka meil.

Kuulduste järgi sai Abdulov alati kõigiga hästi läbi, kuid leidus temagi elus keerulisi situatsioone. Kord oli üks austajanna püüdnud teda isegi soolhappega üle valada. Samuti ei pääsenud ta kõikvõimalikest kollase ajakirjanduse valedest.

Kord olla ta pärast üht koletumalt räpast artiklit läinud ajalehe peatoimetaja juurde ja nõudnud, et talle öeldaks, kes on niisuguse artikli kirjutanud. Peatoimetaja muidugi saladust ei avaldanud.

Ja äkki – istub Abdulov oma kabinetis, kui siseneb üks märgade silmadega küllalt kole näitsik, paneb oma koti diivanile ja ütleb nuttes, et tema on see, kes tolle artikli kirjutas. „Mulle öeldi, et te lubasite mul pea otsast kiskuda!“ ahastas ta.

Abdulov palus ajakirjanikul hetkeks välja minna, heitis pilgu tema kotti ja avastas selles töötava diktofoni. Ta võttis kasseti välja ning pani diktofoni uuesti tööle. Abdulov kutsus tüdruku uuesti kabinetti ja küsis: „Mida te nüüd õige tahtsitegi teada?“ Jätkas: „Ah jaa, kisun jah teil pea otsast ära!“. Ning hakkas kirjeldama, mida hirmsat ta ajakirjaniku, tolle abikaasa ja lastega, aga ka ema ja muude sugulastega teeb. Et kisub neil kõigil pea otsast ja üleüldse lõigub nad tükkideks.

Reporteril olid silmad õnnest säramas. Nähtavasti ta juba kujutas ette, mida kõike saab kirjutada, Pulitzeri preemiat ja mida kõike veel.

„Jah, vaat nii!“ ütles Abdulov lõpuks. „Ainult kahju on, et te seda kõike linti ei võtnud!“

Siis oli žurnalistihakatisel tõeline hüsteeria peale tulnud.

IVARI VEE

Jaga |