Milleks siis ikkagi halvendame suhteid Venemaaga?

UDO KNAPS,      18. juuli 2007


Ei mäletagi, kellele veel netikommentaarides nii räiget kriitikat oleks tehtud, kui sellele Põlvamaa pensionärile, kelle kiri ilmus 4. juuli Kesknädalas. Kuigi ma pole erapooletu, püüan ometi vähemalt erapooletult analüüsida selle kirjutise sisu. Mis surmapatuga siis Põlvamaa pensionär hakkama sai?

Olen ka seda meelt, et Isamaaliidu ja Reformierakonna poliitika on läbi aegade olnud Venemaa suhtes rõhutatult vaenulik – umbes nagu sääsk ei tunne aukartust karu ees, vaid ajab oma mõttetut jonni, trügides nõelama.

Ma ei nõustu, et me pidanuks Petserist loobuma, kuna venelaste protsent sealses elanikkonnas on kõrge. Pigem oli põhjus selles, et Petseri tagastamine sarnanes, pea ees, vastu müüri jooksmisega – meist palju suuremad ja tugevamad riigid pole midagi tagasi saanud (nt Soome Karjalat ja Jaapan Kuriile).

Tõesti, meie hädaldatud topelttollid olid tegelikult tavaline toll – osale riikidest kehtisid aga soodustollid, vastavalt naabrite omavahelise läbisaamise tasemele.

Õigus isiklikule arvamusele

See, et pensionär Põlvamaalt nimetab tshetsheenide võitlust mässuks, on tema isiklik arvamus, mitte aga Kesknädala seisukoht. Selles küsimuses kehtib kaks enamlevinud maailmavaatelist erinevust: Putinile ja Venemaale on see tshetsheenide mäss, kuid meile, NATO-le ja USA-le aga tshetsheeni rahva vabadusvõitlus. Mõlemal oma õigus (või mitteõigus?).

Olin algusest peale seda meelt, et laarlased ja ansiplased lasid piirilepingu ettekavatsetult põhja demonstreerimaks rõhutatult suhete halvenemist ja jäikust Venemaaga. Aga kuna olen meedias alati avalikult esinenud oma nimega, siis seekord pelgasin nii otsekohest väljaütlemist ega ole ka toimetuselt palunud anonüümsust. Paraku leedulased ja lätlased talitasid meist targemini – nemad ei rõhuta igal võimatul ja võimalikul juhul oma kiusu Venemaa ja venelaste suhtes ning Algirdas Brazauskasel ja lääneliku kasvatusega Vaira Vike-Freibergal sobis piirileping sõlmida küll. Meie aga taome rusikaga vastu rindu ja demonstreerime oma eestlaslikku jonni! Ei ole kusagilt märganud, et nemad nii järeleandlikud või allaheitlikud oleksid venelaste vastu olnud – „maoli maas", nagu siinsetel laarlaste fännidel meeldib kommenteerida.

Üldse ei nõustu põlvalasega Gruusia teemal – türanne võib sündida igal maal, aga rahvas ei saa selles süüdlaseks jääda.
Mis puudutab Eestis mitte-eestlaste integratsiooni toimimist, mille vajalikkust me ju sõnades oleme kõik need iseseisvusaastad rõhutanud, siis kuidas said mõjuda integratsiooni edukusele keeleeksamil esitatud küsimused mingi rahvariide seelikutriipude arvu või geograafiaalaste süvateadmiste kohta, mida eestlasedki ei suutnuks vastata? Kui see diskrimineerimine ei olnud, siis mis see oli? Kas selline teguviis suurendas või vähendas Eestimaa venelaste püüdu eesti keelt õppida?

Pronkssõduri kohta
ei väsi kordamast: okupandid ja terroristid olid stalinid, leninid, kingissepad – kõik need kujud koristati õigeaegselt, kuid Tõnismäel seisis LEINAV SÕDUR. Ta võib ka kaks kilomeetrit eemal kalmistul paikneda, kuid teisaldamist tulnuks teha tsiviliseeritult, mitte aga pettusega, valetades, salaja. Sellega solvati ka paljusid Eesti laskurkorpuslasi ja nende omakseid. Laarlased olid Pronkssõduri-lavastuse stsenaariumi autorid, ja ansiplased läksid neil õnge – neist neist said ürituse täideviijad ja vastutajad. Nii valmistub Laar oma kolmandaks tulekuks – suures lootuses, et küllap lõpuks ka Ansipil tuleb toimunu pärast mingit vastutust kanda; kogu süü Savisaare kaela ajamine oli aga algusest peale läbikukkumisele määratud.

Ei ole usutav, et mõni õpetaja oma õpilasi lõhkumisele ergutas. Samuti on absurd, et meil fashistlik diktatuur võidaks kehtestada. Kui nii oleks, siis vaid vastuabsurdsuseks teisele absurdväitele, et meil olevat Putini–Savisaare diktatuuri oht.

Küll aga tahan Antsu varjunimega netikommenteerijale meelde tuletada: kas ta tahab end võrdsemast võrdsema seisusesse upitada, kui süüdistab Põlvamaa pensionäri anonüümsussoovi pärast arguses. Pensionäri nimi on vähemalt toimetusel teada, kuid antsud-arnod jne võivad kõik anonüümselt laimata. Pealegi just teiesuguste sopaloopijate pärast Põlvamaa pensionär oma nime kirjutamata jättiski – tema närv ei kannata süüdimatute sõimu välja.

Väidelgem oma nime all!

Olgem mehed ja tulgem ausalt oma õige nime all mees mehe vastu väitlema! Siis ma tunnustan teid.

Üks laarlaste fänn küsis kunagi kommentaaris otse: miks siinkirjutajal on veel õigus tänaval vabalt ringi kõndida? Jah, paraku kõnnin veel vabalt ringi, ja loodan, et jumala abiga saan seda veelgi teha. Samas on heameel tõdeda, et Laaril Putiniga kõige soojemaid suhteid ei ole ja jääb ära võimalus rentida Putinilt tükike Siberit, kuhu minusugused „kesikud" teist korda asumisele saata.

Samas julgen alla kirjutada oma õige nime, sest olen aja jooksul endale paksu naha selga kasvatanud ja vaenutsejaile ütlen nagu ütlevad lahingus eesliinile jõudnud luurajad: tuld minu pihta!

Miks tõsta kätt kaaseestlase vastu?

Siiski ajab hirmu naha alla küll, kui neid tuhandeid kommentaare lugeda. Kas selline rahvas nagu meie on ikka jätkusuutlik, kui me vaid 60–70 aasta taguseid taplusi meenutame ja hukkunute kontidel trampides kättemaksuks tänagi veel oleme valmis kätt oma ligemise vastu tõstma? Millal jõuab eestlase mõistuseni teadmine, et meie rahvas oli pidevalt kahe tule vahel – meid väevõimuga kisti taplustesse mõlema türanni – Stalini ja Hitleri – nii poolt kui ka vastu. Vend sõdis venna ja isa poja vastu...

Kui nüüd hakkame kuumavereliste lõunamaalaste kombel vanu arveid veretasuga klaarima, siis küll enne rahu ei saa, kui viimane eestlane on langenud. Kas siis saame õnnelikuks?

On teisigi toone peale musta

Lõpetuseks – võib-olla püüaks veel midagi päästa ja vaenu unustada? Heita pilk tulevikku, millelegi helgemale, sest maailm ei pea ju kogu aeg nii mustades toonides olema?

Kui muidu ei saa, siis jälgigem suurmeeste käitumist viimasel ajal ning võtkem neist eeskuju: meie poolt palju kiidetud president Bush kutsus meie poolt nii palju kritiseeritud president Putini oma farmi ja lasi tal suurima kala püüda. Minu teada Bush iga juhuslikku meest külla ei kutsu.

Ka teine positiivne uudis tuli Venemaa suhetest Läänega. Kas tüli ja vaenu õhkkonnas oleks Lääs hääletanud Venemaa kasuks ning andnud 2014. a. taliolümpiamängude korraldamise Sotshile? Mida peaksime nüüd meie tegema: kas läheme rõõmuga olümpiale või kuulutame boikoti?

Ja viimane hea uudis: president Ilves sõitis külla Hispaania kuningale ja Hispaaniast kui Venemaa suurest sõbrast saab meie vahendada-lepitaja tülis Venemaaga.

Kõik ei ole veel kadunud!



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (77)