Rahaga mõõdetud maa

JAAN LEETSAR,      10. november 2004


Eestlastele on läbi aegade olnud pühad kaks sõna – emakeel ja isamaa. Emakeele õpime selgeks esimese asjana siin elus ja reeglina jääb see saatjaks meile kogu eluks. Meie õnn, et emakeelt pole võimalik müüa. Isamaaga on asjad mõnevõrra teisiti. Kas või ainuüksi seepärast, et kõrgesti austatud Riigikogu on võtnud nõuks meie maa müüki panna. Käesoleva artikli eesmärgiks ongi isaMAA teemadel natukene mõtteid vahetada.

Tänapäeva Eestis on käivitatud mitu protsessi, mis suure tõenäosusega ei võimalda säilitada eestlust kaugemas perspektiivis. Käesolevas kirjutises on peateemaks eestlust kandev MAAMÕTE.

Maa üleminek rahavõimu kontrolli alla
Eestis on kõrgema riigivõimu tasandil loodud olukord, et meie maa ja mets lähevad sisuliselt kontrollimatult uusrikaste ja väliskapitali omandisse. Kümnete tuhandete hektarite kaupa on meie maa läinud venelastele – Jaqub Haidary kaudu läks neile 12 endise kolhoosi-sovhoosi maa. Lisaks on maid endiste majandite viisi kokku ostnud veel sakslased, inglased, iirlased, soomlased, taanlased, jaapanlased jt.
Maid ja metsi ostavad massiliselt kokku ka juriidilised isikud, sealhulgas mitmed välisfirmad, kelle omanikkond on meile teadmata. Näiteks käesoleval aastal läksid endise Kõo ja Võhma kolhoosi maad mingile Tallinna kontsernile Silikaat. Saaremaa ja Hiiumaa rannikuala olevat juba peaaegu täielikult välismaalaste (rootslaste, soomlaste) omandis, Põhjarannikul toimub samasugune protsess. Ka minu kodukülas Valmas Võrtsjärve ääres ostis sellel aastal ühe maatüki soomlane ja teise taanlane. Samal ajal ei ole meie talunikel võimalik enam uut maad isegi juurde osta – vabu maid lihtsalt enam ei ole või on nende hind kruvitud väga kõrgeks. Kui nii edasi läheb, oleme varsti kurdide või palestiinlaste olukorras.
Kirjanik Jaan Kaplinski on praeguse olukorra üle lausa ironiseerinud. Teda olevat ühel öösel külastanud parun N-i vaim, kes oli avaldanud heameelt, „… et ta järglased saavad seadusevastaselt äravõetud mõisad tagasi ja on valmis noore Tarandi ja Krossi sinna kupjaametisse võtma." (Maaleht, 12.12. 2001)

Mõisnikud on Eestis tagasi
Tõsi see on – Eestis on tagasi mõisnikud-suurmaaomanikud. Reeglina nad maal ei ela. Nende suurettevõtted ei tooda talude moodi eestlust, vaid nad teenivad meie maad ja odavat maatööjõudu ära kasutades kasumit. See viiakse maapiirkondadest välja. Meie maarahvas on muutumas uuesti palgatöölisteks-sulasteks. Lausa avalikult öeldakse, et nii see peabki olema – talunikud müügu oma maa ja masinad ning mingu palgatöölisteks suurtootjate juurde.
Mõistetavalt on maad suutelised kokku ostma vaid rahakad inimesed. Samas ei ole Eesti riik suutnud või tahtnud midagi teha selle protsessi suunamiseks-piiramiseks. Suure riigi seisukohalt pole see vast nii ohtlik …? Kuid Eesti-suguse väikeriigi positsioonilt on lugu ilmselt teine. Mis peamine – eestlased on tasapisi kaotamas seda igiomast siduvat suhet oma maa ja riigiga, mis tagab eestluse ja ka OMA riigi säilimise. Maa üleminekul välismaalastele või suurkapitalile kaotab eestlus pikemas perspektiivis oma isamaal põhineva ürgse elujõu. Ka Kaarel Liidaku öeldust tuleneb, et kui Eesti MAA ei ole eesti põllumehe käes, siis ei püsi ka eestlus.
Meie kaasaegne Tiit Merenäkk on kirjutanud: „Tarvitseb vaid rahval unustada oma VÄGI – MIKS ta siin maal on õnnelikult elanud – ja jalamaid leiab ta end allakäigutrepilt." (Maarahva elujõud, lk 59)

Majanduse ja sotsiaalsfääri allutamine väliskapitalile
Taasiseseisvunud Eestis tehti selge ja ühemõtteline panus väliskapitalile. Püüdsime kähku väliskapitali toel rikkaks saada. Esimesena läksid väliskapitalile pangandus, kindlustus ja suurtööstus. Ainuüksi puhaskasumina viiakse nende vahendusel Eestist igal aastal välja 12–15 miljardit krooni aastas. Kokkuvõttes tunduvalt rohkem, kui väliskapital siia on investeerinud. Öeldakse, et midagi pole teha – kapitali vaba liikumine, globaliseerumine jne. Kui aga globaliseerumine seab küsimuse alla eestluse järjekestvuse alustalad, tuleb rahval selle teenustest loobuda.
Peale majanduse oleme väliskapitalile maha müünud ka infrastruktuurid (raudteed, side, turvateenistus, vee-ettevõtted, koristus-puhastusfirmad jne). Sisuliselt dikteeritakse meile juba ka kommunaalteenuste hinnad, kusjuures need sisaldavad vähemalt 15–25%-lise puhaskasumi, mille tarbijatena kinni maksame. Omavalitsustele kuuluvate, olemuselt ühistuliste ettevõtete puhul jäänuksid kommunaalteenuste hinnad vähemalt puhaskasumi võrra madalamaks. On kuulda olnud, et varsti lähevad välismaalastele ka päästeteenistus, meditsiin-kiirabi, haridusasutused jne. Kas eestlaste omandisse üldse enam midagi jääb?

Eesti poliitilist süsteemi mõjutab raha võim
Eespooltoodud protsesse lähemalt uurides selgub, et need käivitati meie poliitikute ja valitsuste kaine peaga tehtud otsustega. Nimetamata ühtki isikut või poliitilist erakonda võib väita, et ühel või teisel viisil on kõik olnud mõjustatud „suurest rahast". Tuletame meelde erakondade kümnetesse miljonitesse ulatuvaid valimiseelarveid. Ärimehed on igaks juhuks rahastanud kõiki poliitilisi erakondi, kel on šansid Riigikogusse saamiseks.
Siinkohal kerkib küsimus, kas meil on võimalik üldse enam midagi muuta? Ka Euroopa Liiduga liitudes andsime lubadusi, mis tulevad Eesti-sugusele väikeriigile ja eestlusele kindlasti kahjuks. Näiteks kapitali vaba liikumine, mis toob Eestisse mõisasüsteemi ja teeb kokkuvõttes eestlased jälle maatameesteks. Meid lohutatakse, et MAAD ei saa ju Eestist ära viia. Kuid kas maa puhul on tegemist kapitali vaba liikumisega? Võib-olla oleks õigem maasse suhtuda kui eestlaste ühisomandis olevasse territooriumisse, mida antakse ainult kasutada.

Suurim viga tehti maareformi ideoloogias
Selle tegime nähtavasti 1990. algul. Maareform ei lähtunud mitte MAA-TALU-EESTLUS-OMA RIIK sümbioosist, vaid tehnokraatlikust ajaloolisest õiglustundest. Selle käigus tagastati konkreetsetele perekondadele ja nende pärijatele nõukogude võimu ära võetud MAA. Poole sajandi jooksul tekkinud muutused omandisuhetes, inimeste elukohtades ja põhitegevustes olid tegelikult lahutanud kunagised talupered ja nende järeltulijad maast. Linnadesse või välismaale elama asunud maaomanikud ja nende sugulased ei hakanud tagastatud maid talu taastamiseks kasutama, vaid tegid oma isamaast ostu-müügi objekti. Maa muutus eestluse edasikandjast äriobjektiks ning maareformi läbiviimise tulemusena ähmastus ka MAAMÕTE.
Nüüd tundubki, et eestlust jäävad tulevikus kandma ainult keel, rahvatants, laulupeod ja torupillimuusika. Võib-olla lastakse meiesugustel veel mõni kord õhu väljalaskmiseks kokku tulla ja asjadest kõnelda. Kas sellest aga piisab? Tundub, et poliitikud on üksmeelselt Eesti maamõtte maha matnud ja ei püüagi enam midagi ette võtta. Endiselt kasvavad ja arenevad linnad, maal aga suletakse koole ja kauplusi ning külaelu sureb tasapisi välja.
Oleme tänaseks kaotanud OMA MAAMÕTTE ka laiemas kontekstis.

Eestlasest on saanud pärisori
Me ei ole enam omanikud mitte ainult omal maal, vaid ka majanduses, sotsiaalsfääris ja poliitikas. Eestlasest on saanud palgatööline-sulane-pärisori oma esiisade maal. Eesti Vabariik on täna ainult deklaratiivselt iseseisev ja sõltumatu riik ELis. Ent MAAMÕTET eiravad protsessid jätkuvad, Oleme loonud kõik eeldused, et kunagi vallandub uus MAHTRA SÕDA või JÜRIÖÖ 2. Kas see on ka eestluse ja Eesti riigi lõpp?
Lõpetaksin siiski optimistlikumalt. Leian, et eesti rahvas on veel suuteline ise organiseeruma ja alustama uut võitlust iseseisvuse ja eestluse eest. Otsustavat rolli etendab siinkohal meie ajaloos läbiproovitud SELTSI- ja ÜHISTEGEVUS – seda nii poliitikas, majanduses kui sotsiaalelus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)