Poliitika käib kunstist üle

Viimased paarkümmend aastat Eesti riigitelevisioon vaikis ainulaadsest lauljast, rahvalt kõrge tunnustuse pälvinud Georg Otsast. Poliitilise astmiku tippu jõudnud poliitik Mart Laar nimetas Georg Otsa kommunistide laulikuks ja pidas vajalikuks tema mahavaikimist. Äkkpööre aga toimus siis, kui Rahvusringhääling ja paljud kultuuriasutused alustasid Georg Otsa 90. sünniaastapäeva tähistamist tema loomingu esitamisega. Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui aasta.

Nõukogudeaegne muusika valimiste teenistusse?

Parempoolne võimuliit Toompeal on seni kasutanud kõikvõimalikke vahendeid, et näidata nõukogudeaegset Eesti kultuurielu negatiivsena, sel kombel desinformeerides pealekasvanud põlvkonda. Eelmise aasta lõpul Rahvusringhääling näitas dokumentaalsena reklaamitud filmi „Georg".

Vastuseks minu märgukirjale kultuuriminister Laine Jänes teatas 18.03.2010 (nr. 9/2073): film „Georg" on toodetud koostöös Lege Artis Filmi, Allfilmi, CNF ja Matila Röhr Productionsiga. ERR ei ole valinud filmi stsenaariumi autorit, režissööri ega näitlejaid. ERR on filmi edastaja ringhäälingus. Seega ei olnud ERR-il mingit võimalust muuta või  suunata filmi sisu. Eesti Vabariigis eraldavad filmitootmistoetusi Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Kultuurkapital. Toetuse eraldamise otsuseid teevad sõltumatud eksperdid vastavalt filmitootja poolt esitatud taotlusele. Kultuuriministeerium ei sekku ekspertide sisulisse töösse ega pea vajalikuks ning võimalikuks mõjutada filmide sisu. Selline riigipoolne sekkumine oleks käsitletav arvamusvabaduse ja eneseteostusõiguse rikkumisena; niisugune tegevus poleks kohane demokraatlikule riigikorrale. Seega ei pea Kultuuriministeerium vajalikuks suunata või mõjutada mängufilmi „Georg" levitamist Eestis ja välisriikides.

Maksumaksja maksab kõik kinni

Ministri kirjast selgub, et filmi „Georg" tootmiseks kasutati maksumaksja raha. Filmi edastamine televisioonis käis samuti maksumaksja raha eest. Siit järeldus: riiklike organisatsioonide raha avaldab filmile poliitilist toetust.

Filmi peategelane ei esita kõnes, laulus ega lavalises liikumises Georg Otsa, vaid osatäitjale sobivat kriminalisti-politseiuurijat. Filmi nimetatakse dokumentaalseks, aga peaosalise esinemisvõimekus jätab filmivaatajale, kes pole Otsa esinemist näinud-kuulnud, mulje, et kuulus ja ülistatud laulja polegi võimekam kui tänapäeva algtasemel esineja. Tipptasemel kunstimeistri asendamine algtasemel lauljaga on laulukuulsuse ja tema austajate lubamatu alandamine. Kuulsa kunstimeistri kujutamine filmis jätab Georg Otsa esinemisi näinud inimesele võõrastava mulje kõigis episoodides.

Asta Otsa osatäitja esineb filmis akoholijoobes, pika pitsiga suisu pahmiva bordellitüdrukuna. Kas tegijail polnud häbi labastada Estonia teatri baleriini inimväärikust?

Filmis pole pisimatki episoodi, mis vastaks määratlusele „dokumentaalne"; kui vast ainult punaarmeelased Tallinna tänavatel.

Filmitegijad seadsid eesmärgiks vältida laulukuulsuse loomingu tõepärast kajastamist, alavääristada Georg Otsa ja tema lähedasi. Et mitte esitada kaasaegsele vaatajaskonnale tipptasemel kultuuriloomingut nõukogude ajast. Georg Otsa alavääristamine filmis „Georg" solvab tema loomingu austajaid.

ALBERT TEPPAND, pensionär Pärnu-Jaagupist, Pärnu maakond

Jaga |